VIDEOINTERVJUU | Välisteadlane: Eesti inimesed, hoolige

 (9)

Öeldakse, et kui elad võõral maal kaks kuud, siis märkad ainult head, kui elad kaks aastat, siis märkad ka halba. Tallinna Ülikooli Itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Monticelli on Eestis elanud juba üle 20. aasta ning toob võrdluses oma kodumaaga välja nii head kui ka halba.

Monticelli märgib, et Eestis võiks olla rohkem päikest, hoolivust ja solidaarsust.

-Mida on Eesti sulle õpetanud?

Ma tulin Eestisse kui ma olin noor ja värskelt lõpetanud ülikooli. Eesti õpetas mind ära tundma vabadust ning õpetas mulle vastutust. Samuti õpetas see mind ära tundma oma eneseteostuse potentsiaali ja seda ka realiseerima.

-Kes on sinu jaoks Eestis kõige tähtsamad?

Ükskõik, kus inimesed ka ei elaks, on nende jaoks kõige tähtsam ikka nende pere. Hindan kõrgelt ka oma sõpru ja kolleege.

Kuid kui peaksin nimetama kolme inimest, kes on laiemalt tuntud ja minu jaoks eeskujud, siis esiteks on minu jaoks olnud suur eeskuju Juri Lotman. Ka tema oli võõras siinses kultuuris, kui ta siia sattus, aga ta oskas kõik Eestis olemas olevad eelised oma töös ära realiseerida.

Avaliku elu sfääris on mind inspireerinud Marju Lauristin, kes kehastab minu meelest kõige paremini kunagist Laulva revolutsiooni vaimu ning kannab seda edasi, ehkki ma pole alati nõus tema arvamusavaldustega.

Kultuurivaldkonnas on minu jaoks alati olnud sümpaatne Ene-Liis Semper, kes on julge eksperimenteerija. Ta kompab piire ja nihutab neid. Ta teeb oma kunsti nii, et see kõnetaks ühiskonda ning samas see provotseeriks ühiskonda. Minu jaoks on see just see, mida kunst ja kultuur peaks alati tegema.

Seotud lood:

Need kolm on sümpaatsed ja positiivsed eeskujud.

-Mida tooksid Eestisse oma kodumaalt?

Loomulikult need kõik on sellised, mida kõik ootaksid. Mina tooksin Itaaliast päikest Eestisse.

Eesti toit on täiesti okei ja kõik, mis vaja, on mul siin olemas ja saan valmistada kõike, millega olen harjunud. Aga päikest on Eestis liiga vähe.

Siis on mõned vähem nähtavad asjad Eesti ühiskonnas. Tooksin siia rohkem soojust ja hoolivust inimestevahelistesse suhetesse. Aga ka suuremat sotsiaalset sidusust ja solidaarsust. Itaalias on see kõik olemas. Seevastu Eesti ühiskond kipub pahatihti olema olelusvõitlus. Hoolimatus on valdav. Kui hoolivust oleks rohkem, siis oleks hästi.

Akadeemilises valdkonnas on Itaaliale omane pikaaegne akadeemiline traditsioon ühteaegu pluss ja see on ka miinus. Asju muuta Itaalias kipub olema raske, sest need on ammu paika saanud. Pluss on see, et teaduse jaoks on vaja aega. Asjad peavad rahulikult käima. See, et kirjutame viis või kuus artiklit aastas, nagu siin tehakse, see pole tegelikult normaalne. Kui kirjutan viis-kuus artiklit aastas, siis ei saa seal olla midagi olulist, uut, läbimõeldut ja huvitavat. Selge, et ma hakkan ennast kordama. Eesti teadussüsteem on meid selles suunas lükanud. Vaja on produtseerida-produtseerida-produtseerida! Aga seda, et teadus vajab aega, rahu ja reflektsiooni, siin hästi ei mõisteta, erinevalt Itaaliast.

-Mis on sinu kolm suurimat avastust Eestis?

Ma olen linnapoiss: linnas sündinud ja üles kasvanud. Tulen Itaalia linnastunud kultuurist. Eesti maaelu oli minu jaoks siin suureks avastuseks. Koos kõigi oma rõõmude ja valudega. Üldse kontakt looduse ja täpsemalt põhjamaise loodusega – see oli väga muljetavaldav, kui ma Eestisse tulin.

Eestis oli minu jaoks avastuseks ka väikese kultuuri ja väikeriigi eelised: võimalused läbi viia kiiresti ühiskonnas suuri muudatusi. Ma tulen ühiskonnast, mis ei liiguta ennast üldse ja mida on võimatu liigutada. Itaalias on asjad seisnud nõnda kümnendeid ja mõned isegi sajandeid.

Eesti liikuvus on väga positiivne – kui me otsustanud oleme, siis me läheme väga kiiresti edasi!

Ma olen alati olnud aktivist ja ühiskonnas aktiivne. Eestis on võimalus olla ühiskondlikes aruteludes ka õpetlase ja intellektuaalina. See oli minu jaoks uus kogemus ja teisalt tähendab see ka rohkem vastutust.

-Mida sa Eestis teed?

Sattusin Eestisse juhuslikult. Eesti Humanitaarinstituudis hakati arendama itaalia keele ja kultuuri õppekava. Sattusin Humanitaarinstituudi inimestega juhuslikult kokku Saksamaal ja nad kutsusid mind siia. Alguses õpetama itaalia keelt –kus juures ma polnud üldse italianist- ja kui olin juba siin, siis tekkis mõte jääda.

Teadustöös on mulle meeldinud liikuda erinevate valdkondade vahel. Need asjad, mis on Eestiga seotud on Juri Lotmani ja üleüldise kultuurisemiootika uurimine ning edasi arendamine. Ma olen tegelenud Lotmani hilisemate töödega, mis on vähem tuntud. Eriti läänes. Kuid minu arvates on seal palju ideid, mis on äärmiselt olulised ka tänapäeval ühiskonna ja kultuuri mõtestamiseks.

Teine valdkond, mis seostub rohkem Eestiga, on eesti tõlkeajaloo uurimine. Idee on selles, et selgitada välja kui tähtis on olnud kultuuride kontakt ja tõlked Eesti enda kultuuris. Oleme kolleegidega uurinud kuidas 19. sajandil tõlkides ja mugandades sündis Eesti enda kirjandus. Või kuidas nõukogude aja algul kasutati tõlkeid, et juurutada eesti ühiskonnas nõukogude väärtusi ja kuidas tõlkeid kasutati vaikselt ka selleks, et nõukogude režiimile vastupanu osutada.

Olen palju tegelenud ka Itaalia kirjanduse ja kirjandusklassikute uurimisega. Olen üritanud rakendada uuenduslikke meetodeid ja ma kardan, et Itaalias pole neid võimalik traditsioonide tõttu rakendada. Olen selle eest väga tänulik, et olen saanud Eestis sellega tegeleda.

Viimane valdkond, millega olen tegelenud, on tänapäeva kriitilise teooriaga. See tähendab filosoofiat, mis on mõtestanud tänapäevast poliitikat. Mind on kaua huvitanud võrdsuse teema - kas on võimalik anda sellele uut sisu ja kuidas võiks see kõnetada inimesi olukorras, kus me näeme, et ebavõrdsus on valdav.

*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.