Videointervjuu | Peeter Saari: vaid üks protsent ideedest on teaduses originaalsed

 (13)

Tartu Ülikooli professor, akadeemik Peeter Saari selgitab intervjuus Taavi Minnikule, mis teeb teadusest teaduse, kui suured probleemid on Eesti ülikoolides plagiaadiga ja millised teadused on kasutud.

Peeter Saari rõhutab, et kahtlasevõitu teaduslike teooriate puhul annab aeg ikka lõpuks arutust.

Mis teeb teadlasest teadlase? Kas piisab kraadist, publikatsioonidest või läheb tarvis teatavat teadlaskonna-sisest konsensust?

Kraad on esimene, see peab olema tehtud, nn. filosoofiadoktorikraad näitab, et sellitöö on tehtud. Ajaloost on samas teada ka näiteid, kus mõni suur teadlane ei ole üldse elu jooksul käinud ülikoolis või ei ole seda ära lõpetanud. Seejärel teadustegevus –tuleb publitseerida- ja kolmandaks kolleegide tunnustus.

Kas Eesti puhul on teada arv, kui palju on neid, kes tegelevad reaalselt teadusega? Ülikoolides on teatavasti ju õppejõud, kes peavad oma töökoha säilitamise nimel näitama üles aktiivsust ja täitma teatud normatiivid.

Ülikoolis on lektori-positsioon selline, kellelt eeldatakse vaid loengute pidamist. Õppejõududelt ja teaduritelt oodatakse, et nad teeksid teadustööd ja mitte lihtsalt tegelema mingisuguse simulatsiooniga, vaid rakendusteadustes peab see pakkuma huvi kellelegi, kes maksab ja kui see on alusteadus, siis tuleb publitseerida. Kui rääkida alusteadustest, siis publikatsioonide arv ja mõtetele viitamine on see, mis seda taset näitab.

Seotud lood:

Need, kes armastavad Eesti riiki kriitiliselt suhtuda, need armastavad rääkida kuidas teadus, põllumajandus ja tööstus ning kõik muu ära hävitati. Aga tuleb vaadata arve, mitte kõhutunde järgi arvata! Teaduse, põllumajanduse ja tööstuse kohta on meil olemas statistika, mis näitab korralikku eksporti, ehkki ei toodeta enam radioolasid kaubamärgiga „Punane RET“, mille põhjal mõned järeldavad, et Eestis enam tööstust pole.

Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik on hobikorras uurinud eesti teadlaste nähtavust ja viidatavust maailmas, seda on tänapäeval hea täpselt ja arvuliselt teha, sest on olemas vastavad automaatselt andmeid töötlevad andmebaasid. Alliku kogutud andmed ütlevad eesti teaduse kohta järgmist: 6000 maailma enimviidatud teadlase hulgas on üheksa eesti teadlast, maailma kõige teravama teadlaste tipu ehk 1% hulgas on 66 eesti teadlast, sh akadeemik Jüri Allik.

Kui küsida, milline on eesti teadlaste publikatsioonide mõjukus, siis see on pidevalt tõusnud ja igat eesti teadlase poolt kirjutatud artiklit on keskeltläbi viidatud rohkem kui 20 korda. Selle näitaja poolest on eesti teadlaste artiklid mõjukamad kui rootsi ja soome teadlaste omad.

Tervikuna ei saa meie teadust küll võrrelda Rootsi ja Soomega, rääkimata Ameerika Ühendriikidega, sest artiklite arvus on väga suur erinevus. Kuid sellise publikatsioonide hulga juures on iga üksiku artikli mõjufaktor neil väike. Aga keskeltläbi on eesti artiklite mõjukus just selline – üheksandal kohal riikide pingereas.

Lätlastest oleme kõvasti paremad?

Lätlastest ja leedulastest oleme me palju paremad. Meie positsioon tuleneb sellest, et oleme väikerahvas ja publikatsioone ei ole niivõrd palju. Ameeriklased publitseerivad näiteks tuhandeid kordi rohkem ja ka soomlased publitseerivad meist kümneid kordi rohkem. Kuid sellise publikatsioonide hulga juures on mõjufaktor väike.

Puhta teaduse ja publitseerimismaania kohta võib öelda seda, et pooli maailmas avaldatud artiklitest ei loe mitte keegi.

Loodetavasti retsensent ikka loeb.

Tänapäeval on palju siginenud nn. röövajakirju, mis kasutavad ära teadlaste vajadust pidevalt publitseerida ja avaldavad suure raha eest ning ilma igasuguse eelretsenseerimiseta. Reeglina on need online-formaadis ning neid raamatukogud ja mitte keegi ei telli.

Kuskil olen kohanud arvu, et humanitaar-ja sotsiaalteadustes on see artiklite protsent, mida mitte keegi, mitte kunagi peale retsensentide ei loe 80. Ma küsiksingi humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kohta: olen kohanud seda, et reaalvaldkondade esindajad suhtuvad humanitaaridest kolleegidesse kerge muigega. Öelge Teie füüsikuna: kas humanitaar-ja sotsiaalteadused on teadusena vähemlegitiimsed?

Ma ei hakka muljetele tuginema - seda tuleb vastavalt uurida!

Mis Te näiteks viimastest sooteooriatest arvate? Et näiteks sugusid on 42.

Enda nähtavaks tegemine ja tähelepanu pälvimine on väga oluline ka reaalteadlaste hulgas. Kuid kui reaalteadustes tulla välja mingi „mulliga“, siis sind paljastatakse peagi ning siis oled oma maine täis teinud ja sa pole enam mittekeegi.

Humanitaar-ja sotsiaalteadustes eksisteerib tugev surve, et tuleksid välja väga „seksikate“ hüpoteeside ja teooriatega. Ning seda tehakse mõnikord lihtsalt reklaami pärast. Lõpuks annab selgust aeg, millised jäävad püsima.

-Kas füüsiku perspektiivist ei ole solvav ning ebaõiglane, et kui Pierre Bourdieu või Michel Foucault kirjutasid midagi, siis neid tsiteeritakse metsikult, aga midagi nad oma teooriate puhul tõestama ei pea, aga kui oled füüsik või matemaatik, siis pead lahendama erinevaid teoreeme ja näitama tõestust?

Michel Foucault on sedavõrd populaarne, kuna ta oli üks esimesi, kes taipas ära, et peab väga „seksikate“ teooriatega lagedale tulema. Minu suhtumine postmodernismi ja tõe relatiivsusesse on skeptiline. Kui nende tõde on relatiivne, siis käigu nad nii palju teooriaid ja sugusid välja kui nad tahavad. Täppisteadustes on tõde üheselt verifitseeritav.

Milleks neid „seksikaid“ teooriaid vaja on? Gastronoomia pole teadus, aga see annab elule vähemalt maitse. Mida annavad, aga sellised teooriad?

Ma ei taha avaldada arvamust valdkonna kohta, mida ma nii hästi ei tunne. Nagu igas teaduses, on ka humanitaar-ja sotsiaalteadustes erineva väärtusega teooriaid ning nende väärtuse paneb lõpuks paika ikkagi aeg.

Aga miks neid vaja on? Kui nüüd ironiseerida, siis selleks, et oleks võimalikult palju üliõpilasi, viitamisi ja kuulsust…

Oleks kindel ja hästimakstud töökoht ülikoolis?

Jah. Seda tehakse enda müümiseks. Mõnes mõttes me kõik ennast müüme.

Õnneks loodusteaduste valdkonnas pole olukord nii meeleheitlik, et teadlane peaks tulema välja väitega, et Maa on lapik või Päike tiirleb ümber Maa mitte vastupidi.

Seda küll. Samas tean mitut kurioosset juhtu, kus on publitseeritud artikkel avastusest, mis on ammu teada. Aga sinna on tehtud juurde väike viga ja see järel tormavad kõik autorile selgeks tegema, et see pole nii ja see kõik on üldse juba 20 aastat tagasi läbiuuritud. Sellise reaktsiooni puhul teenib kaheldava väärtusega publikatsioon palju viiteid ning autor saab selle, mida ta saavutada lootis.

Kui jälgida teadust kõrvalt, siis jääb mulje, et on kahte liiki teadlaseid. Ühed tõepoolest tegelevad teadusega ja teised mingisuguse simulatsiooniga. Võtame näiteks filosoofid. Isegi paljudel nende õpilastel ja kolleegidel on jäänud mulje, et nad ei tee mitte midagi.

Inimesed on erinevad. Kuid muljete pinnal ei saa selliseid järeldusi teha. Peab ka olema mingi teadmine. Tänapäeval on teaduse rahastamine läinud sedavõrd karmiks, et ka väga kõrgel tasemel uurijad jäävad Eestis rahastusest ilma, ehkki mõni on näiteks Euroopa-tasemel käinud palju tihedamast sõelast läbi ja saanud Euroopa grandi. Kui mitte millegagi tegeleda, siis lõpuks hammustatakse see läbi. Peale selle peavad kõik Eesti ülikoolid ja teadusasutused läbima iga viie aasta tagant välismaise ekspertrühma poolse atesteerimise. Võimalusi mitte midagi teha pole palju.
Mulje võib olla petlik. Ka näiteks IT-ettevõtete juures on näiteks kunstmuru ja basseiniga puhkealad ning kui mõni möödakäija astub ligi ja näeb, et need patsiga poisid, kes kuus teenivad viis tonni seal lamasklevad, siis võib ka jääda mulje, et seal millegagi ei tegeleta. Aga peale lamasklemise kirjutavad need poisid koodi ja toovad Eesti riiki kümneid tuhandeid eurosid sisse. Ma ei ütleks, et see asi nii on.

Seda enam, et meid vaatavad ka filosoofid ja ajaloolased.

Kui neid liiga palju on, siis võib juhtuda muidugi see, et paljudele ei jätku tegevusvaldkonda.

Eestit on raputanud mitmete avaliku elu tegelaste plagiaadiskandaalid. Kui tõsiseks probleemiks on plagiaat meie ülikoolides?

Võimalused on natuke väiksemad, sest kui töö on kirjutatud Eesti keeles, siis tekste on raskem „virutada“ ilma, et see välja tuleks, kui ingliskeelsetes maades. Kui mõnes auditooriumis istub mõnel „pehmemal“ erialal koos sadakond üliõpilast ja teema ei puuduta ka Eestit ning õppejõud ei jõua puhtfüüsiliselt neid kõiki juhendada, siis tekib seal tõesti kiusatus tekst kuskilt varastada.
Loodusteadustes on Eestis teada vaid üksikud juhtumid. Seda on raske teha.

-Humanitaaridel ja sotsiaalidel on lihtsam plagiaati teha?

Seal on see asi kergem.

-Eestis tähelepanu saanud plagiaadiskandaalid on olnud „kirvetöö“. Aga peale copy-paste on olemas ka nn. diplomivabrikud, mis tähendab lahti seletatuna seda, et kuskil on nälgiv filosoof või töötu ajaloolane, kes kirjutab sulle diplomitöö valmis. Kui levinud see probleem Eestis on?

Täppis-ja loodusteadustes pole ma sellest kuulnud. Mis võib olla on see –kuna meil on massiülikool- ning loodusteadused ei ole kõige populaarsemad, siis võivad ülikoolidesse sattuda mitte kõige helgemad pead. Kuid lõputööga peavad kõik maha saama ja siis võib juhtuda see, et tudeng ei oska kirjutada ning juhendaja võtab ja kirjutab suure tüki tema eest valmis. Sellist asja võib olla! Aga seda, et keegi raha eest kirjutaks ma ei usu. See leiab aset humanitaar-ja sotsiaalteaduste valdkonnas, kus tudengeid on palju.

-Mainisite, et ülikooli ei võeta ainult helgeid päid. Võib-olla panite nüüd lugeja ja vaataja muretsema… Kes võtab puupäid ülikooli?

Päris puupäid ei võeta. Aga tänapäeval kui noored kasvavad üles raamatuid lugemata, siis neil on tõsised probleemid kirjutamisega. Kirjutamisoskus on alla käinud. Peale selle on kirjutamisoskus sageli nende noorte hulgas, kes tunnevad huvi loodusteaduste vastu veelgi halvem. Ühes asjas oled tugev, siis teises nõrgem…

-Mida loetakse teaduses üldisteks teadmisteks ja mida originaalseteks ideedeks?

Raske küsimus. Kui inimene tsiteerib Newtoni seadust ja annab sellele viite, siis see pole eriti professionaalne. Igas valdkonnas on olemas ammutuntud ja üldtunnustatud teadmised, mida nimetatakse küll nime järgi, aga ei viidata. Need ongi üldised teadmised, mis antud teadusvaldkonna jaoks on alus.

-Kui palju on teadlasel peal pinget, et ta peab välja tulema millegi uudse ja originaalsega või mingisuguse avastusega?

Mul näiteks on avastusediplom, Nõukogude Liidu avastusteregistris number 243, kuumaluminentsessentsi avastamise eest.
Ka pisikene, huvitav mõõtmistulemus, mida teeb kolmanda aasta tudeng, on tema jaoks avastus. Avastust on raske defineerida. Ütleme nii, et doktoritöös peab ikka olema midagi kaalukat, et retsensendid nõustuksid, et see on avastus ja rikastab antud valdkonda. Kui seal ikka mitte midagi pole, siis ei pääse töö kaitsmisele.

-Teadusajaloost on teada kui palju võite tuli 19. sajandi laboritest. Kas tänastel teadlastel seda pinget pole.

Pinge on peal- alusteadustes pead sa produtseerima ja rakendusteadustes ennast müüma. Publikatsioonide vallas on filter kõva, ajakirjadele ei pääse ligi ning ei saa avaldada, kui seal mingit sisu pole.

-Teaduses on paljud hüpoteesid ekslikud ja ei pea paika, ehkki teaduse arengu seisukohalt tuleb ka tupikteed läbi käia. Kui palju on teadlastes hirmu eksimise ees?

Kogu aeg tuleb arvestada sellega, et midagi ei tule välja ning see tunne on sul kuklas kogu aeg. Ma armastan oma õpilastele rääkida seda, et kui sul tuleb mingi huvitav idee, siis 90% juhtudest ei saa seda realiseerida, 9% on see juba ära tehtud ja vaid 1% on uus ja originaalne.

Alustasime intervjuud sellega, et mis teeb teadlasest teadlase. Aga lõpetame jutuajamise sellega, et mida peab ära tegema, et sind teadlaste hulgast välja arvataks?

Väga lihtne: on vaikne lahkumine. Kui sa ei publitseeri, siis sa vajud lihtsalt ära. Kui tahad teadlasena surma kiirendada, siis tuleb avalikkuse ees esineda teooriate ning seisukohtadega, mis vastuolus teadusliku maailmavaatega. Väga lihtne- astu lamemaalaste tsunfti ja siis on asi ühel pool!