Teisipäevane ennelõuna porises Tallinna tööstusrajoonis. Reporter ja fotograaf leiavad eest ühe välisriigi diplomaatilise egiidi all, tüüpilisse laohoonesse ehitatud trükikoja, mille masinates saavad viimase lihvi meie kõigi ID-kaardid, autojuhiload, isegi tudengikaardid ja pangakaardid. Tavainimesel sinna asja ei ole, ega peagi olema, kodanik ajab asju ikka oma KMA osakonnaga, või siis muu kontoriga, mis vastavaid dokumente väljastab, kõik vahepealne, ehk kuidas dokument tehniliselt valmib, on juba ametkondadevaheline asi.

Turvakontroll uksel ületab ranguselt enamikke suursaatkondi, isegi videokaamera tohib sisse viia vaid eraldi turvakontrolli kaudu. Ka kõiksugune häiriv elektroonika, ehk teisiti öeldes mobiiltelefonid kästakse ukse taha jätta. Turvauksed ja vaheseinad on paarkümmend sentimeetrit paksud, isegi hoidla ukse avamiseks peab kohal olema kaks inimest, üks neist võtmega, teine turvakoodidega. Saladuseks, mida niimoodi peitma peab, pole küll niivõrd hoones olev ebatavaline lasertrükimasin, vaid mõistagi meie kõigi isikuandmed.

Iseseisev riik peab olema kindel, et tema kodanike isikutunnistusi ja ka tema välja antavaid elamislubasid keegi võltsida ei suuda, ka ID-kaartide sissetrükikeskuses Tallinnas kontrollitakse kõik andmed mitu korda üle enne kui kodaniku pilt ja dokumendiandmed ID-kaardile sisestatakse ja dokumente väljastavale kontorile valmis kujul kätte antakse.

Päevas trükitakse keskmiselt tuhat ID-kaarti ja sada elamisluba, iga kaardi trükkimisele kulub keskmiselt viis minutit. Ja masin suudaks kahtlematult veelgi rohkemaga toime tulla, senine võimsus on vaid 60 protsenti maksimumist.

ID-kaartide toorikud pressitakse küll valmis piiri taga, lasergraveerimisega lisatakse siin kaardi kihtidesse kaarditaotleja näopilt, ID-kaardile trükitavad andmed ja terve rida turvaelemente, mille edasiarendamisega ka jätkuvalt tegeldakse, kuigi ka senised ID-kaardid on olnud praktiliselt võltsimiskindlad. Ja erinevate plastkaartide trükitöid on Tallinnast tellinud ka lätlased, leedulased, soomlasedki.

Tallinnas pannakse seega plastkaardi toorik trükimasinasse, ning elektrooniliselt saabunud ja üle kontrollitud isikuandmed leiavad juba sügavtrükis väljundi ID-kaartidele. Masinad teevad kogu töö, ja kui nendes peakski tekkima mingi tõrge, on tehniline viga parandatud maksimaalselt kahe päevaga.

Hoonel on ka oma tagavarageneraator, ehk elektrikatkestused seda ei sega, ning iga kahtlase signaali peale kihutaks selle juurde kohe kolm turvapatrulli. Vargal sinna hoonesse asja ei ole. Kõik, mis majas toimub on kümnete turvakaamerate kontrolli all, tuleohu korral on hoonel ka omaette sulgumissüsteem. Ja paraku, kui keegi tahab murda sisse ka hoone naabrusess pargitud autodesse, jääb ta ikka trükikoja kaamerate vaatevälja.