VIDEO | Teadlane vastab: kes võitis päriselt Vabadussõja?

Eesti võttis 1918-1920 segasest konfliktipuntrast praktiliselt maksimumi lähedase tulemuse, ent ka Nõukogude Venemaa jaoks oli Tartu rahu diplomaatiline ja poliitiline võit, leiab ajaloolane Andres Adamson.

Lihtne vastus on, et võitsid Eesti riik ja eesti rahvas. See on ka ses mõttes korrektne, et Eesti iseseisvus on Vabadussõja tulemusena püsinud. Esialgu ta püsis vaid paarkümmend aastat, kuid tänu sellele kultuurilisele, sotsiaalpoliitilisele ja rahvuspsühholoogilisele arengule, mis selle paarikümne aastaga toimus suutsime hiljem iseseisvuse taastada ja siiamaani hoida. Muidugi niivõrd-kuivõrd kui üldse see väikeriigil ja-rahval võimalik on.

Aga põhjalikum vastus?

See oli lihtne vastus. Kui minna konkreetsemaks, siis võib natuke seda küsimust ümber pöörata. Näiteks niimoodi, et kes konkreetselt võitsid Vabadussõja? Kui läheme kõige kriitilisemasse aega, Vabadussõja algusesse, siis esimese kuuga kaotasid Eesti relvajõud, mis taandusid Narva jõelt ja Võrumaalt peaaegu, et Tallinnani välja, langenutena 65 meest. Ehk siis esimese kuu vältel oli kõik väga halvasti. See sama rahvas, kes hiljem sõja võitis ja kes sõja lõpus oli täielikult relvis –Eestis oli sõja lõpuks 85 000 meest rahvaväes ja veel 125 000 Kaitseliidus- sõja alguses oma riigi kaitseks ei tõusnud ning kartis kokkupõrget maailmariigi, või kujuteldava maailmariigi Venemaaga. Kõik oli väga halvasti. Esialgu.

Kes siis selle pöörde saavutasid, olid justkui selle Vabadussõja võitjad, ehkki mitte lõpuleviijad. Kuid nemad tegid võidu võimalikuks. Tihti räägitakse meil koolipoistest, mis on väga hirmutav mõte: lapsed sõjas. Ja seda ei tohiks üldse heroiseerida ja väga esile tuua, aga see polnud omas ajas ka midagi väga erakordset. Lapsed sõdisid tollal kõikjal. Ja need lapsed pealegi teatud mõttes ei olnudki enam lapsed. Kui me räägime koolipoistest Vabadussõjas, siis jutt on keskhariduskoolide viimaste klasside õpilastest, vanuses 18-20. Oli nooremaid ka, ent väga harva. Täisealine ja mobilisatsiooniealine oli tollal 20-aastane noormees.

Järgmine inimgrupp, kellest peaks rääkima on poliitiline ja sõjaline tippjuhtkond. Ehk inimesed, kes otsustasid ja vedasid välja. Kui poliitiline juhtkond Vabadussõja vältel jõudis mitu korda muutuda, siis kõige olulisem on see seltskond ja need mehed, kes 1918 hilissügisel ja ka talvel võimul olid, eesotsas Konstantin Pätsiga. Sõjaline juhtkond oli püsivam ja põhimõtteliselt üks ja sama kogu Vabadussõja vältel.

Järgmine inimgrupp on eestlastest ohvitserkond, mis tekkiski massilisemana alles Esimese maailmasõja lõpuaastatel. Need paar tuhat meest tegid võimalikuks selle, et relvajõud hiljem jalule tõusid ja hakkama said.

Välisabi ei tasu alahinnata

Järgmine inimgrupp viib meid Eestist välja, sest väga oluline, just Vabadussõja alguses oli välisabi. See tähendab soome vabatahtlikke. Eesti ja Soome vahelise lepinguga lubas Soome siia saata 3000 vabatahtlikku. Mitte tasuta muidugi. Need, kes tahavad asja negatiivsena näidata võivad öelda muidugi, et need olid palgasõdurid. Nad tulid loomulikult sõdima raha eest. Ja ka selle raha laenas suures osas Soome - laenas, mitte ei kinkinud. Need 3000 meest pidid tulema. Kirja pani end 10 000. Reaalselt neist võeti arvele üle 5000 ja nendest 3700 tulid Eestisse ning neist enamik jõudis rindele. Soomlaste tulek oli äärmiselt oluline.

Sama oluline, kui mitte olulisem, oli briti laevastiku saabumine. Eestisse tuli vaid kergeeskaader ja väiksemad alused, kuid see muutis otsekohe psühholoogilist ja poliitilist olukorda Tallinnas, kus vastasel korral oleks arvatavasti puhkenud enamlaste mäss, mida Eesti poleks suutnud maha suruda. Ja teiseks see tegi võimatuks Punaarmee dessandid Eesti rannikule, eelkõige just Tallinnasse, mida poleks samuti suudetud tagasi tõrjuda. Ja kui Tallinn oleks langenud, siis oleks varisenud ka kõik muu kokku. Nii, et välisabi oli oluline.

Kui esimene Vabadussõja faas sai mööda, siis muutus vabatahtlikest ja üksikutest brittide laevadest tähtsamaks relvastusabi, mida saadi peamiselt Suurbritanniast, ja veel tähtsamaks kogu sõda silmas pidades oli majanduslik abi, mida ei antud mitte rahas, sest raha laenas vähesel määral Eestile ainult Soome, vaid osaliselt tasuta humanitaarabi ning toiduabi, mundrid, saapad jne. ilma milleta nälgiv, külmetav ja paljajalu olev Eesti sõjavägi poleks üldse suutnud sõdida. Ja poleks tahtnudki sõdida. Sest suure osa Eesti rahva meelsus sõja algul oli punane.

Toiduainete abi tuli peamiselt Ühendriikide armee varustusbaasidest Euroopas. Ameerika oli ju ka Esimese maailmasõja lõpus sõtta astunud ja kaks miljonit meest Euroopasse toonud. Kõik vajalik, mis neil oli siia toodud ja mis tuli nüüd siin kohapeal ära realiseerida. Eesti sai sealt suhteliselt suure osa, palju enam kui näiteks Läti, Leedu või Soome. Ilma selle abita Eesti poleks püsima jäänud. Selle abi puhul on oluline teada seda, et me saime selle võlgu. Üldse Eesti kulud Vabadussõjas olid 42 kuni 60 miljonit kuldrubla. Tartu rahuga saime me 15 miljonit kuldrubla. Umbes sama suureks ehk 42 miljoniks on hinnatud ka välisabi väärtust. Peamiselt oli tegemist Ameerika abiga. See moodustas umbes 57-58 protsenti Eesti riigituludest, mida Eesti Vabadussõja perioodil sai.

Me pole seda summat kunagi tagasi maksnud. Me saime selle abi ja jäime selle eest võlgu. See on asi, mida eestlased tihti ei mäleta. Ameerika Ühendriigid ja ameerika rahvas on need, kes sisuliselt maksid kinni meie Vabadussõja.

Vabadussõda ise on kompleksne nähtus. Meie jaoks oli ta küll üks sõda, kuid meie sõdisime ju selle sama sõja sees väiksemaid sõdu. Meil oli sõda Landeswehriga, mis sisuliselt ei tähendanud sõda Saksamaaga – Saksamaale me sõda ei kuulutanudki, kuid näiteks Läti tegi seda 1919. aasta sügisel - vaid kokkupõrget baltisakslastega, täpsemalt Läti sakslastega. Landeswehris oli lisaks Läti sakslastele ka Eesti sakslasi, venelasi, eestlasi ja suurel arvul lätlasi. Ametlikult oligi Landeswehr Läti relvajõud. Meie omade, Eesti sakslastega oli meil enamasti koostöö ning nemad sõdisid eesti relvajõudude koosseisus. Teine väike sõda, mille me maha pidasime Vabadussõja raames oli sõda Läti nõukogude vabariigiga, veebruarist kuni mai lõpuni 1919.

Kes sõja kaotas?

Põhiline vastane kogu Vabadussõja vältel oli Nõukogude Venemaa. Ka siin võib meie küsimuse ümber pöörata ja küsida kes Vabadussõja kaotas? Nõukogude Venemaa kaotas sõja ses mõttes, et ta ei suutnud Eestit oma kontrolli alla võtta. Kuid Nõukogude Venemaa eesmärgid sõja vältel jõudsid mitu korda muutuda ja alates hiliskevadest 1919 oli rahu Eestiga Nõukogude Venemaa huvides. Hiljem, kui veebruaris 1920 Tartu rahu sõlmitakse, siis see on Nõukogude Venemaale kasulik samm ja diplomaatiline ning poliitiline võit tollel hetkel. Nõukogude Venemaad lugeda Vabadussõja kaotajaks on ka see tõttu problemaatiline küsimus.

Nõukogude Venemaa sõja alul ei tähendanud mitte endist Vene Impeeriumit ega tulevast Nõukogude Liitu, vaid see tähendas Kesk-ja Loode-Venemaad. See polnud suurriik, millega Eestis oldi harjutud arvestama, vaid ainult osa sellest. Punaarmee ei kannatanud mingit võrdlust ei Tsaari-Venemaa relvajõududega ega ka ühegi suurriigi relvajõududega. Ühegi suurriigiga ja endise Tsaari-Venemaaga kokkupõrgetes poleks Eesti vastu pidanud. Eesti riik ja sõjavägi olid veelgi ebamäärasemas loomisfaasis.

Võitjaid-kaotajaid oli siiski veel mitmeid ja ühe ma tooksin veel välja. Need on vene valged. Me oleme harjunud mõtlema, et vene valgete Loodearmee oli meie liitlane. Ei olnud - Eesti ainult kasutas Loodearmeed ja oli sunnitud seda kasutama, kuid liitlasena Eesti Loodearmeed kunagi ei võtnud. Kasutas ära, ütleme nii. Põhjus oli selles, et vene valged olid tollal samasugused ja võib-olla hullemadki Eesti iseseisvuse vaenlased kui vene punased.

Ka siis kui Tartu rahu sõlmiti, siis oli ka alusmõte, et Vene kodusõjas võidavad siiski valged ja nüüd tuleb rahu teha punastega, et valmistuda tulevaseks sõjaks valgetega. Nii nagu Nõukogude Venemaale, nii ka Eestile oli Tartu rahu teatud mõttes taktikaline käik, mille kaugemat tähendust kumbki pool otseselt ei adunudki.

Rõhutada tulebki seda, et Eesti Vabadussõda pole omaette Eesti-Vene sõda, vaid see on osa suuremast konfliktide puntrast, üks Esimese maailmasõja järelvõitlusi ja osa Vene kodusõjast. See ei ole jällegi populaarne mõte, kuid jällegi eemalt vaadates nendele sündmustele on see nii. Kokkuvõttes tahaksin öelda seda, et Eesti võttis selles kõiges välja praktiliselt maksimumi.