VIDEO | Teadlane selgitab: orjandus Eestis

 (32)
  • Kas teadsite, et Muinas-Eesti oli orjanduslik ühiskond
  • Pärisorjus kujunes Eestis välja Rootsi ajal

Ei maksa arvata, et Muinas-Eesti oleks olnud demokraatlik ja vaba ühiskond, sest mõnes Eesti osas moodustasid orjad elanikkonnast tervelt veerandi, räägib ajaloolane Andres Adamson.

Kõige pealt peaks rääkima pärisorjuse-sõnast endast. Sõnad määravad suuresti seda, mida me mõtleme. Kui öeldakse „pärisorjus", siis kajastub umbes selline mõttekonstruktsioon, et oli kole ja jõhker asi, nagu orjus, kuid see polnud „päris", sest „päris-orjus" oli veel midagi hullemat.

Tegelikkus on vastupidine. Pärisorjus on feodaalajastu põllumajanduse organiseerimisvorm, mille peamine tunnus on talupoja sunnismaisus. Sellel puudub selge definitsioon ja see on erinevates piirkondades Euroopas ja ka väljaspool Euroopat olnud natuke erineva sisuga. Tulen selle juurde veel tagasi, kuid kõige pealt natuke terminitest.

„Pärisega" on asi klaar. „Päris" tähendas, et vastupidi, orjusega võrreldes oli pärisorjadest talupoegade olukord palju parem. Aga tuleme nüüd orjuse juurde ka korraks. Orjus tähendas vanas eesti keeles lihtsalt kohustust.

Näiteks talupoegadel lasus ka teede korrashoiu kohustus, see oli „teeorjus". Kui vaatame rahvapärimusi, siis pärisorjuse-sõna seal väga ei esinegi, küll, aga esineb „teoorjus". „Teoorjus" tähendab teorenti, seda, et ka veel pärast pärisorjust ei tasutud maarenti rahas, vaid tööga. Tänase päevani räägitakse eesti keeles „kooliorjusest" koolikohustuse tähenduses. Nii, et orjuse sõna on mitmetähenduslik ja seda kasutati erinevate kohustuste tähenduses veel 1905. aasta revolutsiooni-aegsetes nõudmistes.

Kui pöörduda pärisorjuse juurde, siis ma mainisin, et seda sõna meie rahva pärimustes väga ei kohta. Kasutatakse hoopis sõna „pärispõlv". Ka see näitab, et algselt pärisorjusesse talurahvas ise väga halvasti ei suhtunudki.

Veel tuleks ära rääkida see, et me kujutame tihti ette, et pärisorjus on midagi, mis kaasnes kohe koos võõrvallutusega. Peame hüppama korraks muinasaegsesse Eestisse ja mõistma, et see ei olnud mingi demokraatlik või rahvavõimuga lillelaste ühiskond. Muinas-Eesti oli orjanduslik ühiskond. Ka peale võõrvallutust ja ristiusustamist oli talupoegadel kuni 15. sajandini välja endil orje. Ei saa ju rääkida talurahvast kui pärisorjadest, kui nad ise peavad orje.

Kui tõmmata veel üks kaugem paralleel ja hüpata tänapäeva massimeedia ja filmikunsti tõttu tuntud teemadesse, siis kui te kujutate ette anglosakside Inglismaad enne seda, kui sinna tulid normannid. Normannid mitte viikingitena, vaid ma pean silmas William Vallutajat ja prantsuse rüütleid. Siis tavaettekujutus igasuguste ivanhoede ja robin hoodide ning jumal teab, mis lugude mõjul on selline, et normanni vallutus tähendas anglosaksidele kohe allasurutust ja vabaduse lõppu ning algas ka nii kui orjus. Tegelikkuses oli anglosakside orjus olnud oluliselt barbaarsem ja oli ka olnud olemuselt orjanduslik. William Vallutaja, peale seda kui ta Inglismaa oma kontrolli alla võttis ei saanud kohe ära kaotada orjandust, kuid ta lõpetas kohe orjakaubanduse. Tegelikult väga suurel osal Inglismaa elanikkonnast sellest tulenevalt elutingimused hoopis paranesid. Orjade õigused paranesid jne.

Eestis leidis ristiusustamisega seoses aset midagi sarnast. Ka siin oli suur osa elanikest orjad, näiteks Saaremaa puhul oletatakse, et seal oli orjade osakaal elanikkonnast kuni veerand. Omakorda neist suur osa oli välismaalt toodud sõjavangid või nende järglased, aga mis siis, sest ka nemad on praegu meie nüüdsete esivanemate hulgas. Nende olukord ilmselt vallutuse tõttu paranes.

Kokkuvõttes, aga võttis see vallutus aja jooksul, aga aina koloniaalsemaid piirjooni. Talurahvas hakkas aina rohkem tähendama eestlasi ja eestlaste olukord hakkas olema aina allasurutum. Veel mitte orjus, kuid sajandite vältel toimus degradeerumine. Pärisorjust kohe välja ei kujunenud, kuid olid igasugused muud feodaalsed sõltuvusvormid. Tihti lihtsalt õigusetus jne. Palju sõltus kas tegemist oli riigi-, piiskopkonna-ja ordumõisate talupoegadega, kes olid üsna omapäi jäetud ja kelle koormised olid üsna madalad või eramõisate talupoegadega.

Protsess kujunes järk-järgult, kuid päriselt pärisorjus lõi välja alles rootsi ajal 17. sajandil. Selles pole midagi üllatavat, sest umbes samal ajal, 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi esimesel poolel, kujuneb välja pärisorjus terves meie regioonis. Kujuneb välja ka Ida-ja Kirde-Saksamaal, Lätis, Leedus, Poolas ja Taanis- kõikjal, kus spetsialiseeruti suuremastaabilisele teraviljakasvatusele turu tarbeks. Enne seda polnud vaja ja polnud põhjust. Aga nüüd oli vaja, sest turujõud olid oma arengus nii kaugele jõudnud ja saksa talurahvas oli Suures Talurahvasõjas lüüa saanud. Eesti ja Baltimaade puhul tulid mängu ka sõjad, mille jooksul maa tapeti üsna tühjaks ja nüüd tuli talurahvas sundida paigale, et mõisatel, kes tootsid turu tarbeks, ei jääks tööjõust ilma. See oli majandusliku algega protsess, mis käis põhiliselt rootsi ajal.

Tihti me kujutame ette, et kõige raskemaks ajaks eesti talupoegade jaoks oli sajand, mis jäi Põhjasõja ja pärisorjuse kaotamise vahele. Ka see on eksitav, sest 18. sajand on suhtelise heaolu aeg. See on tingitud sellest, et maksukoormus eriti ei tõuse ja samal ajal on tekkinud uus ning suur turg impeeriumi pealinna Peterburi näol. Talurahvas sai sellest buumist osa kuni 18. sajandi viimase veerandini, mil enam ei suudetud hindades konkureerida Lõuna-Venemaa ja Ukraina uute, kasutusele võetud mustmullaalade odavama toodanguga. Teiseks tekkis Eestis ülerahvastus. Eesti on pisike ja kuni 20. sajandini välja on Eesti suutnud ära mahutada umbes 400 000 kuni 450 000 põllumajanduslikku elanikku. Kui põllumajanduslike elanike arv kasvab üle selle -ja 18. sajandi lõpus kasvas- siis algab kriis. See kriis tõi kaasa pärisorjuse kaotamise ja muud agraarreformid.

Mõned asjad jäid ütlemata. Kui tekkis sunnismaisus, siis kõige pealt põllumajandusüksuste, taluperemeestele ja nende pärijatele, kes vastutasid võlgade ja koormiste täitmise eest. Vaesem ja maata rahvas, kelle puhul me mõtleme, et nendel oli kõige halvem, ei olnud esialgu sunnismaised. Alles Rootsi riigivõim, mis soovis kõike kontrollida ja oma käpa alla suruda, sisuliselt sundis võtma mõisnikel vastutust ka selle muu elanikkonna eest. Kui me räägime pärisorjuse ajast, siis Eestis tähendab see sunnismaisust minimaalselt kõigile, mitte ainult taluperemeestele ja kõigile talurahvakihtidele. Edasi tähendab see mõisnikele ja aadlile vastutasuks antud politsei-ning kohtuvõimu talupoegade üle. Tähendab relvakandmiskeeldu. Ja tähendab kõige selle juriidilist või õiguslikku vormistamist.

Selle medali teine külg on, et koos võimuga pandi aadlile ka vastutus talurahva eest. Aadel vastutas maksude eest, selle eest, et kord oleks majas ja aadel pidi talurahvast rasketel aegadel toetama. Omas ajas oli see vastastikku kasulik sümbioos. Oli ka iseloomulik, et Virumaal peale Põhjasõda ja vene võimu kehtestamist, kust mõisnikud olid põgenenud, pakkusid riigivõimud ise, et talupojad võtaksid riigimõisad rendile, millele talurahvas vastas sisuliselt, et tänan, ei, saatke meile parem mõisnikke.