Projekti kandev idee on lennutada kosmoselaev komeedile sedavõrd lähedale, et sellelt lastud harpuun tungiks komeedi sisse, võtaks sealt aineproovid ning toimetaks need Maale toimetamiseks kosmoselaeva pardale. Kõigepealt peavad teadlased aga tõestama, et nende harpuun sellega hakkama saab.

Selleks kasutatakse Goddardi keskuse laboris asuvat peaaegu kahemeetrist vibupüssi. Tehnilises mõttes on see võrreldav Vana-Kreeka heitemasina ballistaga, mida kasutati suurte viskerelvade vaenlase suunas heitmiseks. See on valmistatud veoauto lehtvedrudest ning varustatud enam kui sentimeetri paksuse terasest vibunööriga. Allapoole suunatud ballista vibunööri pingule tõmbamine toimub mehaaniliselt ning selle jõud paneb viskerelva lendama kiirusega kuni 30 meetrit sekundis.

Erineva disainiga harpuune katsetatakse spetsiaalsetes 250-liitristes tünnides, mis on täidetud komeedimaterjali imiteerivate ainetega (tavaliselt segu tuhast, soolast ja liivast), et vaadata, mis jääb harpuuni külge. Harpuuni disainimine on alles esimeses faasis.