Taoline elektrijaam peaks olema ankurdatud sügavasse vette mitme kilomeetri kaugusele rannikust.

Kontseptsiooni loojate osutusel annab see jaamale mitu kriitilise tähtsusega eelist, muutes selle praktiliselt puutumatuks maavärinatest ja hiidlainetest ning pakkudes kaitset isegi tuumareaktori ülekuumenemise eest.

Professorite argumendid on täiesti loogilised: sügavas vees pole tsunami-lained veel nii suured, et saaksid märkimisväärseid kahjustusi tekitada. Maavärinaid on aga reeglina tunda vaid maapinnal seistes.

Reaktori paigutamine avaookeani voogudesse garanteeriks jaamale ka lihtsa passiivse jahutussüsteemi, mida MIT-i teadlane Jacopo Buongiorno nimetab "igikestvaks jahutiks" (ingl infinite heat sink).

Uue kontseptsiooni väljatöötamise peamiseks eesmärgiks võib olla kaitse pakkumine looduskatastroofide eest, kuid mõned kirjeldatud ideedest tunduvad ka iseenesest üsna ohtlikud.

Buongiorno kirjeldab avariiolukorda, mille raames jaam ei suuna radioaktiivseid gaase mitte atmosfääri, vaid ookeani. See kaitseks ümberkaudseid elanikke kiiritamisest õhu kaudu, kuid keskkonnakaitse seisukohast on tegu mõnevõrra küsitava lahendusega.