VIDEO: Magnethõljuk-kelk kihutas 1019 kilomeetrit tunnis

 (5)

Välkkiire maglev-kelk on USA õhujõudude kinnitusel kiireim endasuguste hulgas. 900 kilo kaaluv riistapuu, mis töötati välja relvasüsteemidesse sisse ehitatavate õrnade instrumentide testimiseks, saavutas rekordilise kiiruse 4. märtsil, purustades selle käigus iseenda kaks päeva varem püstitatud rekordi.

„Täna leidis aset kiireim eksperiment, mida seni oleme magleviga teinud,“ sedastas New Mexico osariigis paikneva Hollomani õhujõudude baasi 846. katse-eskadroni ülem kolonelleitnant Shawn Morgenstern pressiteates pärast kiirusrekordi löömist. „Meie kiiruseks oli 633 miili (1019 km) tunnis. Kolmapäeval saavutasime kiiruse 513 miili (826 km) tunnis; eelmine rekord paar aastat varem oli 510 miili (821 km) tunnis.“ Kirjutab Live Science.

Ehkki kogu katse vältas vaid silmapilgu, valmistati seda ette mitu kuud. Magnetjõud tõukab ja juhib kelku nii, et see hõljub hõõrdejõu sekkumiseta raja kohal, samal ajal kui raketid kiirendavad kelgu kiiruseni 928 jalga (s.o peaaegu 283 meetrit) sekundi ruudu kohta. Töörühmal kulus õigete materjalide leidmiseks ja võngete mõõtmiseks mitu kuud.

Võrdluseks
Heli kiirus e üks mahh (Mach) on 761,2 miili (1225 km) tunnis.
Sellest kiiremini on maapealsetest vahenditest sõitnud vaid rööbastel rakettkelgud, nagu Super Roadrunner 2003. aastal (10 326 km/h) ja reaktiivmootoriga auto ThrustSSC 1997. aastal (1228 km/h)).
Seotud lood:

Magnetid hoiavad kelku hõljumas tänu ülijuhtivusele — nähtusele, milles materjali läbivatele elektronidele ei avaldata mingit takistust. Reeglina nõuab ülijuhtivuse saavutamine materjalide äärmuslikku jahutamist. See tähendab, et antud katse jaoks tuli magnetid vedela heeliumiga viia temperatuurile -269 kraadi Celsiuse järgi, mis on vaid paar kraadi soojem absoluutsest nullist.

Süsteem on loodud taluvuskatsete tegemiseks relvasüsteemidesse paigaldatavatele peentele instrumentidele. Suurtel kiirustel ilmnevaid võnkesagedusi häälestades saavad katsete läbiviijad kontrollida, kui ränka põrutamist need seadmed tegelikult taluda suudavad.

Hiljutine katse oli kuue kuu raske töö tulemus, kuid sellega pole töörühm veel lõpetanud; nad üritavad hõljukkelku veelgi kiiremini liikuma panna.

„Pärast seda katset on meie järgmiseks ülesandeks kelgu enese ehituse täiustamine,“ selgitas Morgenstern. „Soovime proovida kergemaid materjale, jätkates samal ajal süsteemist suuremate kiiruste väljapigistamist.“