Ühed paralleelmaailmad on ammusest ajast tuntud: need on põrgu ja taevas. Taevaid on isegi mitu tükki: kristlaste taevas ja muhameedlaste taevas, kuhu enesetaputerroristid tahavad väga sattuda.

Kuid ilmselt ei peeta antud juhul neid silmas ja ma räägiksin nendest paralleelmaailmadest, mis on välja käidud hüpoteesidena professionaalsete teadlaste, kosmoloogide, astronoomide ning füüsikute poolt ja selliseid hüpoteese ning teooriaid on päris mitmeid ja võib-olla kõige hoomatavam on niisugune paralleelmaailm, mida eeldatakse olevat nii kaugel kosmoses, mis on väljaspool meie teleskoopide ja tunnetuslikke piire.

Need hüpoteesid võetakse kokku terminiga multiversum. Kui meil on universum, mida me küllalt hästi tunneme, siis multiversum koosneks teistsugustest paralleelsetest universumitest, mis tõepoolest on paralleelsed, selles mõttes, et meil ei ole nendega mingisugust sidet ega kontakti ja siin on ka esimene nende hüpoteeside nõrk koht, et kui me ei saa kuidagi vaatluste ega katsetega teada, kas nad on olemas ja millised nad on, siis taandub asi paljuski usule, sest puudub teaduslik võimalus seda tõestada.

Teaduse põhiprintsiip on falsifitseerimisprintsiip - kui saame ümber lükata - või verifitseerimisprintsiip, et me saame tõestada. Aga kui me seda kumbagi ei saa, siis on see usuvaldkond.

Neid hüpoteese on mitmeid. Teine hüpotees on selline, et selles ühes või teistes maailmades on füüsikalised konstandid teistsugused. Selle hüpoteesi nõrk koht on see, et teisalt on kindlaks tehtud, et meie maailm ja elu on võimalik ainult tänu sellele, et füüsikalised konstandid on täpselt sellised, nagu need on. Kui need oleksid natukenegi teistsugused, siis oleks meie maailm võimatu. Siis võib öelda, et paralleelmaailm, kus on teised konstandid, on lihtsalt võimatu. Samas seda väga kategooriliselt öelda ei saa, sest see maailm võib olla teistsugune.

Kõige huvitavam ja meile lähem paralleelmaailm on kvantmehhaaniline paralleelmaailm. Kõik on kuulnud Schrödingeri kassist, kes on korraga elus ja surnud, vastavalt sellele kuidas ta otsustab, kui teha see kast lahti. Ja see on kvantmehhaanika ja mikromaailma füüsika üks kõige raskemini hoomatav järeldus ja sellest on võimalik välja tulla nii, et mitte ei realiseeru need kaks võimalust, et ta on kas elus või surnud, vaid sel hetkel kui me hakkame vaatlema, lähevad need maailmad lahku ja ühes maailmas on ta surnud ja teises maailmas elus. Ja mingit juhuslikkust ei ole.

Niisugune mikromaailma füüsika ja kvantmehaanika tõlgendus on loogika seisukohalt üsna järjekindel ning seda on kõvasti arendatud. Omaette küsimus on see, et see paralleelmaailm, mis oleks kogu aeg meie kõrval või ümbritseks meid ja sellest tekkiks kogu aeg paralleelmaailmu juurde, sest neid kvantmehhaanilisi võimalusi on väga palju.

Kokkuvõttes on need professionaalsed teooriad, või vähemasti hüpoteesid. Kuid nende põhipuudus on see, et mitte kõik, mis on loogiliselt ja matemaatiliselt võimalik ei pruugi ja ei pea olema looduses realiseerunud. Selle pärast mina liigitaksin need nn. ääreteaduse valdkonda. See ei ole mitte libateadus või pseudoteadus, vaid professionaalsete inimeste poolt professionaalselt arendatud hüpotees või teooria. Kuid ääreteadus selles mõttes, et ta on meie teadusliku maailmapildi ääre peal. Tõenäosus, et ta sealt ääre pealt peavoolu satub, on väga väike. Kuid intellektuaalse ja matemaatilise huvitava teadusliku mänguna on ta teretulnud.