Ohvrite kuulsad elutruud poosid — käsi näo ees hoidev istuja, roomav inimene, ema süles põlvitav laps — aitavad teadlastel konstrueerida uut tõlgendust sellest, kuidas muistsed roomlased aastal 79 pKr Itaalias Vesuuvi tulemäepurske läbi hukkusid, vahendab National Geographic.

Seni on üldiselt eeldatud, et enamik ohvreid lämbus vulkaanilise tuha ja gaaside kätte. Hiljutine uurimus väidab aga, et suurem osa neist hukkus hetkega tohutus kuumuses, kusjuures paljud tardusid seeläbi iselaadsesse välk-surnukangestusse.

Vulkanoloog Giuseppe Mastrolorenzo ja kolleegid alustasid vulkaanilise tuha ja kivimite kihtide analüüsimisest ning söötsid seejärel andmed Vesuuvi purske raalsimulaatorisse.

Uurijad järeldasid, et Pompeist umbes kümne kilomeetri kaugusel pursanud vulkaanist lähtus kuus eraldist püroklastilist voolu — kuumade mürgiste gaaside ja tuha kiiresti liikuvat, maapinna lähedal püsivat lainet.

Suurem osa sadadest teadaolevatest surmadest leidis aset neljanda — esimese Popmeini jõudnud — voolu ajal, ehkki too vool oli suhteliselt aeglane ja tuhavaene.

Tuhakihtide analüüs ja voolude raalsimulatsioonid annavad mõista, et Popmpei paiknes üsna voolu ulatuse piiril. Itaalia riikliku geofüüsika ja vulkanoloogia instituudi teadlase Mastrolorenzo kinnitusel tähendas see, et neljas vool oli hoonete hävitamiseks liiga nõrk.

Samuti kaasnes selle vooluga suhteliselt vähe tuhka, millest jäi maha vaid umbes kolme sentimeetri paksune kiht, nagu on näidanud varasemad settemõõtmised.

Voolu ajal tõusid välis- ja sisetemperatuur 300 kraadini ja kõrgemale, millest piisas sadade inimeste tapmiseks sekundi murdosaga, osutas ajakirja PLoS ONE 2010. aasta juuninumbris avaldatud uurimuse juhataja Mastrolorenzo.

Taolise tapva kuumuse mõjusid kinnitavad ka töörühma sooritatud luu-uuringud. Laboratooriumis ajasid teadlased kuumaks äsja surnud kaasaegsete inimeste ja hobuste luuproove ning võrdlesid tulemusi Vesuuvi ohvrite luudega Pompeis. Muu hulgas tõestasid iidsetel luudel esinevad spetsiifilised pragude- ja värvusmustrid Mastrolorenzo hinnangul, et need olid kokku puutunud suure kuumusega.

Pealegi on varasemad Pompei-uurijad viidanud plii ja tina sulamist metallnõude umbes 250°C juures aset leidma pidanud sulamisele ning puitesemete ja toidu reetlikule söestumisele kui märkidele katastroofiga kaasnenud kuumusest, osutab värske uurimus.

Unustada ei saa ka eelpool mainitud suremispoose. Umbes kolmveerand Pompei teadaolevatest ohvritest on uurimuse andmeil tardunud tegevuse pealt; nende säilmed ilmutavad märke lihaste äkilistest kokkutõmmetest, nagu konksu tõmmatud varbad.

„Seni on arheoloogid surnute poose väärtõlgendanud kui õhupuudusega võitlemist ning pidanud surma põhjuseks tuha kätte lämbumist,” ütleb Mastrolorenzo. „Nüüd teame, et seda ei saanud olla.”

Suure kuumuse tõttu ei jäänud hetkel, mil püroklastiline vool Pompeid tabas, lämbumiseks enam aega, ütleb Mastrolorenzo, lisades: „Surnute väändunud poosid ei johtunud pikaajalisest agooniast, vaid koolnuspasmidest, mida tingis surnukehade äkiline kuumutamine.”

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!