"Oh kuidas küll mõõta tunde nii magusaid-kasulikke ei millegi muu kui ürtide ja lilledega?" imestab Briti poeet Andrew Marvell sajandite vanuses poeemis. Juba toona suutsid kogenud aednikud lilleõite avanemise põhjal määrata üpris suure täpsusega kellaaega, kirjutab ERR Teadus.

Taimed, just nagu ka teised organismid juhinduvad suuresti 24-tunnisest ööpäevast. Sõltuvalt ajahetkest kiirenevad või aeglustuvad organismides aset leidvad protsessid, erinevate hormoonide tase tõuseb ja langeb. Viimane mängib eriliselt tähtsat rolli meditsiinis, kus see võib mõjutada ravi efektiivsust.

Rohkem tähelepanu on hakatud sellele pöörama alles viimastel kümnenditel. Erinevalt aednikest pidid arstid oma hoolealuste kehakella määramiseks vastu astuma aga palju suurematele raskustele. Erinevate samas ajavöötmes elavate inimeste puhul võib see erineda isegi 12 tunni võrra.

Usaldusväärseim meetod individuaalse ööpäevarütmi leidmiseks põhineb veres leiduvate hormoonide kortisooli või melatoniini taseme mõõtmisel.