Verejanulised mõrtsukhaid kardavad üht üllatuslikku mereolendit

 (7)
Verejanulised mõrtsukhaid kardavad üht üllatuslikku mereolendit
Suur ValgehaiCaters News Agency

Steven Spielberg on see mees, kes mõrtsukhai õudusfilmi sisse pani ja sellega haikala kui ujujate sööja maine inimeste mõtlemisse tõi. Kartmatu ja väga ohtlik on just see kuvand, mida ka südamlikud loodusfilmid ei väära. Siiski ei ole ka mõrtsukhai kartmatu. Kui mõõkvaal on silmpiiril, tõmbab hai kohe lesta.

Mõrtsukhai ehk suur valgehai on maailma suurim ja ka kõige ohtlikum kiskjaline hai. Ta ründab hülgeid, delfiine ja kalu ning sööb ka kõiksugu ülejääke ja jäänuseid, muu hulgas surnud vaalasid ja ka laevadelt merre heidetud jäätmeid.

Mõrtsukhai on ühtlasi (kuri)kuulus inimsöömise poolest, samuti on teada, et ta ründab väiksemaid aluseid, puredes ja tõugates neid niikaua, kuni need upuvad. Selles kontekstis ei ole Spielbergi käsitlus sugugi ülepaisutatud.

Samas ei ole mõrtsukhai sugugi nii kartmatu. Mõõkvaalad (Orcinus orca), jah, needsamad pandakaru mustriga suured vaalad, kes on tuntud “Free Willy” filmist ja keda tihtipeale veeparkides trikke tegemas saab näha, osutusid veelgi hirmutavamateks mereelukateks. Vähemalt mõrtsukhaide arvates.

Mõrtsukhai ei taha konflikti mõõkvaalaga

Uuring leidis, et mõõkvaalad on väga tõhusad merede kõige kardetuma koletise hirmutamisel. Suur valgehai ehk mõrtsukhai on nüüd tippkiskja troonilt tõugatud, rolli võttis üle mõõkvaal. Grupp mereteadlasi leidis, et suur valgehai (Carcharodon carcharias) muutub päris vaguraks, kui nad tuvastavad lähedusest mõõkvaalad.

Seotud lood:

Mõrtsukhai jätab oma lemmik jahiterritooriumi maha kohe, kui silmapiiril on mõõkvaal. Veelgi enam - haid ei naase sinna piirkonda väga pikka aega, isegi kui mõõkvaalad sealt lihtsalt läbi ujusid,” rääkis mereökoloog Salvador Jorgensen.

Haid lasevad jalga - eranditult

Uurimistiim kogus andmeid kahest allikast: 165 GPS seadmetega varustatud suure valgehai liikumised aastatest 2006-2013 ning 27 aasta jooksul kogunenud andmed mõõkvaalade, haide ja hüljeste populatsiooni kohta, mis koguti San Francisco ranniku lähedalt Faralloni saarelt.

Meeskond dokumenteeris ühtlasi neli kokkupuudet suurte valgehaide ja mõõkvaalade vahel, mida hiljem ülejäänud andmetega võrreldi. Andmetest nähtus, et millal iganes mõõkvaalad piirkonda ilmusid, lasid haid eranditult iga kord jalga ja ei tulnud tagasi enne järgmist hooaega. Haid kadusid minutitega isegi sel juhul kui mõõkvaalad viibisid piirkonnas alla tunni.

Hüljestele parem elu

Sellest kõigest võidavad kõige enam lonthülged, kes on suure valgehai saakloomad. “Keskmiselt dokumenteerime umbes 40 juhtumit igal hooajal, kus mõrtsukhai peab jahti lonthüljestele,” rääkis merebioloog Scot Anderson.

“Kui piirkonda tekkisid mõõkvaalad, ei olnud seal enam ühtegi haid ning samuti ei registreeritud ühtegi hairünnakut lonthüljeste vastu,” selgitas merebioloog. Transiidil olevad ehk piirkonda läbivad mõõkvaalad on lonthülgeid söönud, aga need käivad harva ja lahkuvad peagi. Kohalikud mõõkvaalad toituvad kalast.

Siiski ei läinud haid alati kaugele ära. Oli juhuseid, kus nad liikusid turvalisse kaugusesse piki rannikut, nii et nad oleksid siiski lonthüljeste kolooniatele lähedal. Kuid teinekord liikusid haid siiski avamerele, piirkonda mida tuntakse nime alla valgehaide kohvik (White Shark Cafe).

Ka suurt kasvu hai kardab

Siinkohal ei räägita väikestest haidest. Mõned isendid on üle 5,5 meetri pikad ja on harjunud saama seda, mida nad tahavad, kusiganes nad ka ei viibiks. Aga 5,5 meetrit pikkust on siiski väike mõõt mõõkvaalade jaoks, kes vahest jahivad teisi, veelgi suuremad vaalasid.

On nähtud sedagi, et mõõkvaalad mitte ainult ei hirmuta valgehaisid vaid peavad neile ka jahti, eesmärgiga viimased pintslisse pista. Täpsem oleks vist küll öelda, et suur valgehai on mõõkvaalale nagu gurmeetoit - mõõkvaalade poolt tapetud ja kaldale uhutud mõrtsukhai korjused on söödud osaliselt - tavaliselt puudub neil maks, see kõige maitsvam osa.

Kas valgehaid hoiavad instinktiivselt oma vaenlastest eemale või on neid minevikus võitluses lonthüljeste kui toiduallika pärast taga kiusatud, ei ole täpselt teada. Kuid igal juhul näitab uuring, et toiduahel ei ole alati lineaarne.

Loe veel

Niiöelda horisontaalsed suhted tipp-kiskjate vahel on päris tavalised maismaal, aga neid on palju raskem dokumenteerida ookeanis. Lisaks juhtub seda nii harva, et sellise käitumise dünaamikatest aru saamine võtab veel aega.

Uuring avaldati ajakirjas Scientific Reports.