Veider illusioon: peeglisse ilmuvad tundmatud näod

Ajakirjas Perception ilmus hiljuti artikkel, mis kirjeldab esmakordselt teaduslikust perspektiivist visuaalset illusiooni, kus inimese enda peegeldus paistab moonduvat ja identiteeti vahetavat.

Silmapette esilekutsumiseks pole vaja teha muud kui jälgida hämaralt valgustatud ruumis iseenda peegelpilti. Töö autor, Itaalia psühholoog Giovanni Caputo kirjeldab, kuidas illusiooni edukalt esile kutsuda: vaja on tuba, mida valgustaks ainult üks tuhm lamp (Caputo soovitab 25-vatist pirni), mis paigutatakse istuja selja taha, samal ajal kui too põrnitseb suurt, umbes 40 sentimeetri kaugusele vaatleja ette paigutatud peeglit, kirjutab kummastavaid psühho- ja neuroloogiateaduslikke fenomene vahendav blogi Mind Hacks.

Kes soovib illusiooni näha, peab jälgima oma näo peegelpilti peeglis; vähem kui minuti pärast hakkab vaatleja täheldama nn võõra näo illusiooni.

Katsed viidi läbi 50 inimesega, kelle kirjeldatud efektid on üsna rabavad.

Kümme minutit väldanud peeglissevahtimisseansi lõpul paluti katsealustel kirjutada, mida või keda nad peeglis nägid. Eri inimeste aruanded erinesid üksteisest üsna suurel määral ning hõlmasid a) inimese enda näo mastaapseid moonutusi (neist andsid teada 66% viiekümnest katsealusest); b) oma lapsevanema nägu mõnede moonutatud joontega (18%, kusjuures 8% puhul oli vanem elus ja 10% puhul surnud); c) tundmatut inimest (28%); d) arhetüüpset inimnägu, nt vana naist, last või esivanema portreed; e) looma, nt kassi, sea või lõvi nägu; ning f) ulmelisi ja koletislikke olendeid (48%).

Caputo oletusel võib selliseid dramaatilisi efekte põhjustada kombinatsioon visuaalsetest moonutustest, mis mõjutavad näospetsiifilist tõlgendussüsteemi ajus.

Visuaalne süsteem hakkab kohanema pärast seda, kui meile sisendatakse mõnda aega järjest sama teavet (mistõttu võib muudatusi nägemisväljas tajuda ükskõik mida kaua aega põrnitsedes), ent samas toimib meie ajus eriline süsteem, mis just nägusid eriti kergesti ära tunneb.

Just sellepärast kaldumegi me pilvedes, puutüvedes või isegi lihtsalt kahes punktis ja ühes joones „nägema” nägusid. Meie ajud „otsivad nägusid” lakkamatult, ning tõenäoliselt on meil olemas spetsiaalsed näotuvastussüsteemid, mis lubavad meil ära tunda isikuid, kelle näojooned erinevad statistiliselt võttes teiste inimeste nägudest vaid väga vähesel määral.

Caputo hinnangul võivad silmapetet põhjustada väikesed stabiilsuskõikumised vaatevälja servades, varjudes ja piirjoontes, mis moonutavadki näo tajutavat määratlust ning mida aju näotuvastussüsteem seepeale „kellegi teise näona” tõlgendab.