Veerand sajandit Tšernobõli katastroofist – hirm pole kusagile kadunud
Tänaseks on Tšernobõl, õigemini sealses tuumareaktoris 1986. aasta 26. aprilli öösel kell 1.23 toimunud, tuumajaamade võimalike avariidega seonduvad hirmud kohutavaks tõeks muutnud plahvatus kujunenud eriti ulatusliku keskkonnakatastroofi sünonüümiks, vahendab PhysOrg.com.
Jaama töötajad teostasid parasjagu neljanda reaktoriüksuse koormuskontrolli, kui reaktori konstruktsioonipraagi tõttu ilmnes võimsuse hüppeline kasv, mille sünnitatud plahvatused hävitasid reaktori täielikult ning paiskasid viis protsenti selles sisaldunud radioaktiivsest materjalist atmosfääri.
Radioaktiivne aines laskus ümberkaudsetele aladele; osa sellest kandus kaugematesse piirkondadesse Ukrainas, Valgevenes, Venemaal ja ka Lääne-Euroopas. Toonase reostuse jäljed on tänaseni hoomatavad.
Plahvatus kujunes muu hulgas kurikuulsaks ka Mihhail Gorbatšovi ja ülejäänud toonase Nõukogude juhtkonna vastumeelsuse tõttu juhtunut tunnistada — ametlikult anti katastroofist teada alles kolm päeva pärast selle toimumist.
Aastatel 1986–1987 saatis Nõukogude valitsus tuumajaama koristama ja ümbritsevaid alasid radioaktiivsest reostusest puhastama pool miljonit päästetöötajat, nn likvidaatorit, keda siiani nende ennastsalgava vapruse tõttu sangariteks peetakse.
Tšernobõliga seonduvate hirmude suhteline värskus sai uuesti kriipivalt ilmseks, kui Jaapani maavärin lõhkus Fukushima tuumajaama, millest kiirgusreostus sattus ümbritsevasse keskkonda ning tekitas kohe ohtralt “uue Tšernobõli” suunalisi spekulatsioone.
Fukushima avarii taasäratas inimkonna tuumakatastroofilised luupainajad ning ajendas Saksamaad kuulutama moratooriumit olemasolevate tuumajaamade ekspluatatsiooniaja pikendamise kavadele.
“Olukord Jaapanis on näidanud, et viimase veerandsaja aasta vältel pole muutunud mitte midagi — paranenud pole ei arusaam ohtudest ega võimude käitumine,” rääkis Greenpeace’i Venemaa fraktsiooni programmidirektor Ivan Blokov uudisteagentuurile AFP.
Ent Tšernobõli kurikuulsusest hoolimata on juba pikki aastaid väldanud vaidlused isegi ÜRO enda eri ametkondade vahel küsimuses, kui palju surmasid too katastroof tegelikult põhjustas, kusjuures hinnangud kõiguvad kümnete tuhandete ja paarikümne vahel.
Mingit kahtlust pole siiski selles, millised olid avarii vahetud mõjud.
Üks jaama töötaja hukkus kohe plahvatuses, teine varsti pärast seda haiglas. Järgmistel nädalatel surid 28 jaama töötajat ja kohapeale saadetud päästjat ägedasse kiiritustõppe.
Sellega ühine arusaam piirdubki. 2005. aastal kuulutasid mitu ÜRO ametkonda, nende hulgas maailma tervishoiuorganisatsioon WHO vastavas aruandes, et kokkuvõttes võib Tšernobõlist lähtunud kiirgus põhjustada kuni 4000 inimese enneaegse surma.
ÜRO tuumakiirguse-alane teaduskomitee UNSCEAR osutab, et aastaks 2006 oli mitmesugustel, enamasti kiirguskahjustustega seondumatutel asjaoludel surnud ainult 19 kiiritustõppe haigestunut.
Komitee viimatine, tänavu veebruaris avaldatud aruanne väidab, et katastroofijärgselt diagnoositi peamiselt kiiritatud piima joonud laste hulgas 6000 kilpnäärme vähkkasvajat, millest aastaks 2005 oli surmaga lõppenud ainult 15.
Samuti sedastas aruanne, et veenvad tõendid kiirguse muudest mõjudest elanikkonnale puuduvad.
Keskkonnakaitsjate rühmitus Greenpeace süüdistas 2006. aastal aga ÜRO ametkondi hukkunute hulga räiges alahindamises, rõhutades, et Tšernobõl võib kokkuvõttes olla 93 000 surmaga lõppeva vähktõvejuhtumi peamiseks põhjuseks.
Veerand sajandit pärast õnnetust on endiselt õhus küsimus, kuidas takistada reaktori jäänustel keskkonda edasi saastamast.
Toonased Nõukogude ametnikud hoolitsesid selle eest, et kiiresti saaks hävinud reaktori kaitseks rajatud betoonvarjualune, nn sarkofaag, mis oli algusest peale mõeldud vaid ajutiseks abinõuks. Pikka aega on eksperdid ilmutanud muret nii sarkofaagi vastupidavuse kui selles siiani sisalduva ülimalt radioaktiivse ainese pärast.
Jaama läheduses ehitatakse hetkel uut sarkofaagi, mille paigutamine reaktori peale peaks algama lähiaastatel.
Ehkki projekti juhtiv Euroopa rekonstruktsiooni- ja arenduspank on kogunud juba üle miljardi dollari annetusi, jääb vajalikust summast puudu veel 600 miljonit; pank loodab sel nädalal Kiievis toimuval konverentsil leida uusi toetajaid.
Tšernobõli katastroof pole endise Nõukogude Liidu tuumaenergia-kasutust kuidagi pärssinud; Valgevene, Venemaa ega Ukraina ei vaeva end keeruliste küsimustega, mida Fukushima õnnetuse järgselt esitavad endale paljud Lääne-Euroopa riigid.
Tuumaelekter on elutähtis 46 miljoni elanikuga Ukraina jaoks, kus looduslikke energiaressursse napib ning kus ei soovita sõltuda ka Venemaa gaasitarnetest.
Isegi Tšernobõlis asuv tuumajaam jätkas elektri tootmist veel kaua pärast N. Liidu kokkuvarisemist. Teine reaktor suleti pärast tulekahjut 1991. aastal, esimene reaktor aastal 1997, ent kolmas reaktor ei lõpetanud tööd enne kui alles 2000. aasta detsembris.
Neljas Ukraina jaamas Rovnos, Hmelnitskis, Lõuna-Ukrainas ja Zaporožjes on kokku 15 reaktorit; Venemaa abiga loodab valitsus Hmelnitskisse 2017. aastaks rajada veel kaks reaktorit.
Pool kümnendit pärast katastroofi lagunes Nõukogude Liit, kusjuures osaliselt tänu sellele, et Valgevene ja Ukraina kohalikud liidrid heitsid Tšernobõli näitel Moskvale ette Liidu suutmatust oma vabariikide rahvaste eest hoolt kanda.
“Tšernobõl oli NSVL-i kirstunael. See näitas selgelt, et olukord oli võimude kontrolli alt täielikult väljunud,” märkis Vene poliitkommentaator Dmitri Oreškin.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!