Värske avastus ei jäta kahtlust — meie esivanemad sõid üksteist
Eelajaloolistel luudelt leitud arvatavate inimhambajälgede uus analüüs näitab, et sarnaselt neandertallastele ja nn pioneerinimestele (lad homo antecessor) võisid eelajaloolised inimesed tarvitada toiduks oma liigikaaslaseid, vahendab Discovery News.
Ajakirja The Journal of Human Evolution jaanuarinumbris ilmuvad tulemused toetavad varasemaid teooriaid, mille kohaselt esimesed pärast viimast jääaega Briti alad taasasustanud inimesed harrastasid 12 000 aastat tagasi toitumise eesmärgil kannibalismi tänapäeva Inglismaa Somerseti maakonnas asuvas Gough’ koopas.
Autorite Yolanda Fernandez-Jalvo ja Peter Andrewsi hinnangul oli tegu ellujäämisstrateegiaga.
„Kujutage ette, et teie hõimlane sureb,” selgitab Yolanda Fernandez-Jalvo. „Surnukeha võib tähendada tervet vaba päeva, mil ei ole vaja küttida, mis toona oli alati riskantne tegevus. Pealegi — mida hakata peale laibaga, mis võib meelitada ligi muid lihasööjaid, kes võivad hõimu rünnata?”
„Inimsöömine oleks olnud mõistlik lahendus,” lisab ta, tuletades meelde, et kannibalism ei pruugi sugugi alati tähendada, et kannibal oma kõhutäie ise tapnud on.
Tuvastamaks, millised jäljed jätab inimene luudele järades või närides, lasksid uurijad neljal eri rühmal eurooplastel närida mitmesuguste loomade nii tooreid kui küpsetatud lihakonte.
Samuti uurisid teadlased praegu muuseumis paiknevaid luid, mida veel 1960. aastatel närisid Namiibia khoikhoi rahva esindajad. Khoikhoidel polnud kommet toitu nii palju küpsetada kui eurooplastel, mistõttu tahtsid uurijad näha, milliseid jälgi nad minemavisatud luudele jätnud olid.
Lisaks analüüsisid uurijad ürginimeste iidsetest elupaikadest Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Kaukaasias leitud hambajälgedega luukivistisi.
Selgus, et inimesed jätavad luid närides ja järades neile iseloomuliku mustri, mille tunnusteks on muu hulgas luude painutatud otsad, augustusjäljed, pindmised kriimustused, koorimisjäljed, sakilised otsad ja topeltkaarelised augud näritud servas. Mitte kõik nendest joontest pole inimesele ainuomased, ent kombinatsioonis annavad need uurijate arvates kinnitust inimsöömisest.
Kuna järamisjäljed tekivad reeglina sellest, et sööja püüab jõuda üdini ja saada kätte viimast lihakildu, võivad vastavad jäljed aidata eristada toitumuslikku kannibalismi rituaalsest lihatustamisest. Samuti aitavad uurimuse tulemused paremini määrata, milliseid loomi eelajaloolised inimesed ja nende eellased toiduks tarvitasid.
Fernandez-Jalvo osutusel on juba tuvastatud märke, mille kohaselt homo habilis võis süüa siile ja kasutada seejuures tööriistu.
Ta lisab ka, et leitud tõendite kohaselt tarvitasid neandertallased mereimetajaid toiduks varsti pärast poegimist, kuna kõige nooremate isendite jahtimine, hoides samal ajal eemale üsna ohtlikest täiskasvanutest, oli hõlbus strateegia.
Leitud on ka tõendeid ühest vanast mehest Hiinas, kes tagus liha kividega, et seda oleks lihtsam närida.
Greensboros tegutseva Põhja-Carolina ülikooli antropoloogia abiprofessor Charles Egeland ütleb, et inimese hammustusjälgede eristamine muudest mõjuritest nagu lihasööjad, mitteinimestest primaadid ja mittebioloogilised protsessid on ääretult tähtis.
„Üks selle uurimuse paljudest huvitavatest järelmitest on asjaolu, et meil võib nüüd olla komplekt kriteeriumeid lihasööjate tuvastamiseks varajaste hominiidide juures, kes veel kiviriistu ei kasutanud,” ütleb ta.
„Mõnevõrra irooniliselt tõstatab see aga küsimuse, kas tänapäeva inimeste jäetud närimisjäljed on neile muistsetele hominiididele ikka kõige parem analoog,” lisab Egeland. „Äkki kujutaksid šimpansi närimisjäljed endast paremat analoogi?”
Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!
