Vancouveri olümpial pole palju rekordeid oodata. Miks?

Praegu Vancouveris taliolümpial võistlevate sportlaste jaoks võib kõrgus merepinnast kujutada olulist tegurit, mis mõjutab pjedestaalile jõudmise šansse — aga mitte põhjustel, mida teie kahtlustate.

Vancouveri mänge mõjutav kõrgus võib samuti tähendada, et teatud aladel nagu kiiruisutamine pole põhjust loota palju rekordeid, vahendab LiveScience.

Enamik inimesi on tuttavad probleemidega, mis kaasnevad merepinna kõrgusel treenimisega ning seejärel suurtesse kõrgustesse suundumisega. Mida kõrgemale jõuame, seda hõredam on õhk. Ja ehkki kõrgmäestikuõhk koosneb endiselt teatud protsendist hapnikust ja muudest kemikaalidest, leidub ühes mahuühikus õhus vähem hapnikumolekule. See tähendab, et organism omastab ja toimetab lihasteni vähem hapnikku, mis võib panna sportlaseid väsima palju kiiremini kui madalamal.

Samas võib õhu väiksem tihedus suurtel kõrgustel tuua kaasa ka suuremaid kiiruseid suusa- ja uisuvõistlustel, sest aerodünaamiline hõõrdumine on väiksem, ning mõjutada osavusspordialade nagu iluuisutamine, suusahüpped ja lumelauasõit muid tehnilisi osiseid. Õhu tiheduse alanemine — umbes üks protsent iga 100 meetri arvelt — võib paista tilluke, ent võib sundida sportlaseid leidma viise selle kompenseerimiseks.

“Paljud sportlased sooritavad mitmeid ja mitmeid tuhandeid liigutusi, mistõttu neisse juurdub teatud motoorikamuster,” selgitab kõrgtingimustes treenimise asjatundja Robert Chapman Indiana Bloomingtoni ülikoolist. “Teistsugune kõrgus muudab tagasisidet, mis jõuab nendeni tasakaalu ja propriotseptsiooni vahendusel.” Propriotseptsioon ehk lihastaju tähendab kehaosade vastastikuse asetuse ja ruumilise paigutuse tajumist.

Muudatuste, mida sportlased tegema peavad, määr ja aeg, mis kulub suuremate kõrgustega kohanemiseks võivad sõltuda valitud spordialast.

“Kestvusspordialadel nagu murdmaa- või laskesuusatamine kulub kõrgete võistlustingimustega harjumiseks umbes 10-14 päeva. Osavusspordi puhul on hõreda õhuga aklimatiseerumisele kuluvat aega raskem hinnata,” nendib Chapman. “Loodetavasti on sportlased seda treeningprogrammi raames arvesse võtnud, näiteks möödunud aasta vältel või kauemgi, mitte ainult kahel võistluse-eelsel nädalal.”

Chapmani vastavateemaline artikkel ilmus ajakirja Experimental Physiology talveolümpia-erinumbris.

Vancouveris jõudu katsuvate sportlaste jaoks võib väljakutse suurus sõltuda sellest, mis alaga nad tegelevad. Vancouveri linn ise ning kõigi jääalade toimumiskohad asuvad peaaegu merepinna kõrgusel, muude võistluskohtade kõrgus ulatub kelgualade 790 meetrist naiste ja meeste laskumiseni, mis toimub 1500 meetri kõrgusel.

Chapman rõhutas, et fännid ei peaks lootma paljude rekordaegade purustamist kiiruisutamisvõistlustel, sest sportlaseid pärsivad madal kõrgus ja suurem õhutakistus. Kehtivad meeste ja naiste kiiruisutamise pikema distantsi maailmarekordid püstitati vastavalt Calgarys 1000 meetri kõrgusel ja Salt Lake Citys 1300 meetri kõrgusel.

“Üldiselt arvatakse, et suurem kõrgus aeglustab, sest lihastesse jõuab vähem hapnikku,” ütleb Chapman. “Tegelikult said Calgary ja Salt Lake City mängude kiiruisutajad tänu väiksemale takistusele uisutada kiiremini, liikuda läbi õhu kiiremini.”