Teismelised arvavad sageli, et üle 50 aasta vanuste inimeste elu on sama hästi kui läbi. 18-29-aastased peavad vanaks üle 60-aastaseid. Keskealised paigutavad vana olemise piiri aga 70 eluaasta juurde. Need, kel juba 65 täis, peavad vanaks üle 74-aastaseid. Sellistele järeldustele jõudsid Pew uurimiskeskuse teadlased 2969 ameeriklase küsitlustulemusi analüüsides, vahendab Novaator LiveScience'i uudist.

Sellest jääb mulje, et inimesed kardavad vananemist liigselt ning usuvad, et see muudab nende elukvaliteedi väga viletsaks. Reaalsus näib aga olevat õnneks mõnevõrra rõõmsam. 18-64-aastastelt küsiti, mida nad usuvad endaga vananemise tagajärjel juhtuvat. 57 protsenti usub, et tekivad tõsised probleemid mäluga.

Tegelikult kannatab mäluprobleemide all vaid veerand vanuritest. 45 protsenti usub, et ei saa enam autojuhtimisega hakkama (tegelikult ainult 14 protsenti). 42 protsenti usub, et haigestub mõnda raskesse haigusesse (reaalsuses tabab raske haigus 21 protsenti vanuritest). 34 protsenti usub, et nad pole vanana seksuaalselt aktiivsed (tegelikult 21 protsenti).

Kui asjad on vanemaks saades siiski niivõrd palju paremad, kui nooruses kardeti, siis võiks eeldada, et vananevad inimesed on oma eluga üsna rahul. Ka uuringud näitavad, et nii see üldjuhul tõepoolest on. Samas ei sõltu õnn peamiselt mitte objektiivsest reaalsusest, vaid suhtumisest. Vähi, diabeedi ja muude raskete haiguste käes kannatanud vanurid on uuringute kohaselt kõigele vaatamata üllatavalt õnnelikud.

Paraku hakkavad asjad ükskord siiski pöördumatult allamäge veerema ning enamjaolt juhtub see pärast kaheksakümne eluaasta täitumist. Üle 85-aastastest on probleeme mäluga juba 41 protsendil vastanuist ning kolmandik neist on sageli kurvad ning kannatavad depressioonihoogude all.

Siiski ei ole ka tõeliselt vanade inimeste elu nii halb, kui noored arvavad. Vaid üks protsent 85-aastastest ja vanematest inimestest ütles, et nende elu on praegu hullem, kui nad nooruses kartsid.