Vampiirnahkhiired levitavad Lõuna-Ameerikas marutaudi (ja nende hävitamine ei aita)
Reeglina on valitsuste esimeseks reaktsiooniks olnud nahkhiirekolooniate arvukuse kahandamine, kuid uus uurimus annab mõista, et taoline taktika ei anna tulemusi ja võib olla isegi kontraproduktiivne, vahendab ajakiri Science.
Marutõppe nakatumine Ladina-Ameerikas sageneb; igal aastal sureb sellesse kümneid inimesi, kuigi täpseid arve on raske välja selgitada.
"Lisage sellele koledale haigusele nahkhiir, kes imeb verd, ja ongi tõeline luupainaja olemas," osutab Londoni zooloogiainstituudi esindaja Rosie Woodroffe. Käsitiivaliste juurdekasvu oluliseks teguriks on olnud kariloomade arvukuse jätkuv kasv kogu mandril; mõnel pool on see verejanuliste nahkhiirte populatsioonide suurust isegi kahekordistanud.
Paljud Ladina-Ameerika riigid hakkasid 1970ndatel aastatel nahkhiirekolooniaid harvendama. Athensis tegutseva Georgia ülikooli keskkonnateaduste järeldoktorit Daniel Streickerit huvitas, millised on sellise praktika tagajärjed.
Koos Peruu kolleegidega uuris ta kolme aasta vältel nahktiibadega vereimejaid riigi 20 piirkonnas. Uurijad kogusid nahkhiirtelt vereproove ja kuna nakkuse otsene tuvastamine polnud võimalik, mõõtsid loomade veres sisalduvate marutaudi-viiruse vastaste antikehade määrasid.
Ajakirja Proceedings of the Royal Society B veebiversioonis eile ilmunud aruande kohaselt ilmnesid marutaudi-viiruse märgid kõigis kolooniates. Nakkusega kokkupuutunud loomade valdavus väikestes ja suurtes kolooniates ei erinenud statistiliselt olulisel määral.
See on oluline teadmine, kuna näitab, et antud viirus ei levi suurtes, tiheda asustusega kolooniates kiiremini — erinevalt näiteks mõnest külmetushaigus-viirusest, mis võib hoobiga nakatada lasteaiatäie lapsi. See tähendab, et kolooniate arvukuse kärpimine ei tohiks marutaudi esinemise määra kahandada, märgib Streicker.
Murettekitav oli aga tõdemus, et kolooniates, mille arvukust oli regulaarselt kärbitud, oli nakkusega kokkupuutumise määr isegi suurem — umbes 12 protsenti, samas kui kolooniates, mida polnud kunagi harvendatud, ei küündinud nakkusekandjate osakaal üle seitsme protsendi.
"Kui harvendamisel üldse mingi mõju on, siis on see soovitule vastupidine," väidab Streicker. Nähtuse üks võimalik selgitus on seotud nahkhiirte tapmise tüüpilise meetodiga: kinnipüütud nahkhiired määritakse kokku hüübimisvastase pastaga. Täiskasvanud kaaslased soevad kolooniasse naasnud nahkhiirt, söövad pasta sisse ja surevad.
Nii vabanetakse täiskasvanud nahkhiirtest, kellel on tõenäolisemalt välja kujunenud marutaudi-viiruse vastane immuunsus ja kes haigust seetõttu ei levita, küll aga kasvab noorte nahkhiirte osakaal, kes veel kaaslaste sugemisega ei tegele ning on marutaudile vastuvõtlikumad.
"Uurimus kinnitab esilekerkivat arusaama, mille kohaselt peremeesorganism-patogeen-süsteemid on tüsilikud ja võivad haldamiskatsetele reageerida ootamatutel viisidel," osutab Woodroffe, kes teadustööga ise seotud ei olnud.
Ühendkuningriigi Cambridge'i ülikooli epidemioloog James Wood lisab, et uurimuse tulemustel võivad olla ulatuslikud järelmid nahkhiirtega leviva marutaudi pärssimise praktikate jaoks, kuid et enne arvukuse piiramise meetodite muutmise toetamist soovib ta, et tulemusi korratakse kontrollitud keskkonnas.
Igal juhul, rõhutab ta, on tõestatud inimeste ja loomade kaitsepookimise tõhusus, mistõttu tuleks vaktsineerituse määra aktiivselt kasvatada.
Talunikud jäävad tõenäoliselt nõudma arvukuse piiramist, märgib Streicker, kuna isegi nakatamata nahkhiired võivad kariloomadele kahju teha, põhjustades oma hammustustega mädanevaid haavandeid.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!