Välgu salaelu püüti pildile
Välk on elektrisäde, mis tekib äikesepilves, kuhu on kogunenud palju laetud osakesi. Oma energia saab välk soojast tõusvast õhuvoolust. Välkulöök möödub ülikiiresti, tavaliselt saab selle kestust mõõta millisekundites, kuid inimese silma ja närvisüsteemi eripärade tõttu tajume me välku oluliselt pikema aja jooksul, vahendab Novaator.
Äikeses ja välgus on inimesed läbi aegade näinud maavälist jõudu. Tegelikult jääb välk kui atmosfäärinähtus ka praegusel ajal suures osas seletamatuks. Inimene suudab Kuule lennata ning kirjeldada kaugete planeetide pinna omadusi, kuid teadmised välgu tekkimise kohta on üsna algelised. Selline väljakutse ergutaski USA füüsikute meeskonda välkusid omapärasel moel jäädvustama.
“Välk on väga tavaline, aga me ei tea isegi kõike lihtsamaid asju selle kohta” ütleb Florida tehnoloogiainstituudi professor Joseph Dwyer.
Dwyer on tuntud välgu-uurija. Tema uurimisrühm oskab välku esile kutsuda: äikesepilve poole saadetakse väike rakett, mille küljes on pikk vasktraat. Selline piksevarras meelitab välgu kindlasti kohale. Paljud teadlased on oletanud, et välgulöögil tekib ka röntgenikiirgust. Just Dwyer on aidanud viimasel kümnendil tõestada kõrge energiatasemega footonite eraldumist välgulöögi ajal.
Dwyeri töörühm pildistas möödunud suvel välkusid seadeldisega, mis oli võimeline avastama eri tüüpi kiirgust ja mõõdetud pinge fotodeks muundama. Süsteem koosnes 30 detektorist, mille info kokkupanemisel saadud pilti võib võrrelda umbes 30 piksli suuruse fotoga. Fotod on üsna hägusad, meenutades pigem abstraktset kunsti.
25 fotost pandi kokku videolõik, mis näitab ühte 2,5 miljondikku sekundit välgu kestusest (kliki kõrvaloleval fotol). Professor Joseph Dwyer kinnitab, et pildil on näha röntgenikiirtest helendavat õhku. Samuti leidsid uurijaid tõendeid gammakiirguse eraldumise kohta.
Miks see säde äikesepilves ikkagi tekib? “Sellele praegu vastust ei teata. Pilvedes mõõdetud elektrivälja tugevus ei tundu olevat sädeme tekitamiseks piisav”, ütleb professor Dwyer. Ta lisab: “Samuti ei tea me seda, mis juhtub selle ülilühikese aja jooksul, kui välk maapinnaga kokku puutub. Ka välgu erineva liikumise — aeglase kulgemise või lühikese sähvatuse — põhjused pole teada”. Edasiseks uurimistööks kavatseb professor ehitada võimsama, 150 detektoriga uurimisseadeldise ning jätkata välgu sisse piilumist.
