Sellised loomad poleks metsikus looduses tõenäoliselt kunagi ellu jäänud, kui üks tuhandete aastate eest sündinud valge hobune poleks jäänud silma muistsetele inimestele, kes teda võimalust mööda kaitsma ja aretama hakkasid, vahendab värsket uurimust TimesOnline.co.uk.

Kõukude katseid kroonis edu: hobusest sai peaaegu kõigi hiljem sündinud valgete hobuste esivanem. Seega olid telestaar Silver ning 1989. aastal Cheltenhami kuldkarika võitnud, neljakordne Kuningas George IV nimeliste võiduajamiste tšempion Desert Orchid tõenäoliselt sugulased.

Rootsi Uppsala Ülikooli uurijate peamine avastus on, et peaaegu kõik valged ratsud paistavad kandvat sarnast geeni, mis viitab põlvnemisele ühest ühisest esivanemast.

Pole tõenäoline, et valged hobused suutnuks metsikus looduses ellu jääda. Hele karv teeb nad kergeks saagiks kiskjaile ning geen ise suurendab tõsiselt selliste hobuste riski haigestuda nahavähki, mis annab põhjust oletada, et mutatsiooni on säilitatud inimeste abiga.

“Huvitav on mõte, et kunagi ammu sündis hobune, kes muutus halliks ja seejärel valgeks, ning et inimestele, kes seda märkasid, pakkus see nii suurt huvi, et nad hakkasid looma kasutama tõuaretuseks, et mutatsioon põlvest põlve edasi kanduks,” leiab uuringut juhtinud Leif Andersson. Teadustöö ilmus vastselt ajakirjas Nature Genetics.

Tänapäeval kannab umbes üks hobune kümnest mutatsiooni, mis on ristitud “vanusega hallinemise” geeniks. Sündides on sellised varsad kõrvid, raudjad või mustad, kuid umbes kuue aastaga läheb nende karv valgeks.

Ometi erinevad ratsud märksa haruldasematest albiino-hobustest, kes on valged juba sündides.

New Yorgi Cornelli Ülikooli geneetik ja hobusespetsialist Samantha Brooks ütleb, et “vanusega hallinemise” geeni mutatsioon tähendab, et pigmendirakud ehk melanotsüüdid karvanääpsudes põhimõtteliselt “kuivavad ära” juba varajases nooruses. Karvad kasvavad küll edasi, kuid pigmendi puudumisel jäävad valgeks.

Pigmendivaegus tähendab, et nahk on päiksevalguse eest kehvemini kaitstud, mis suurendab nahavähkidesse haigestumise tõenäosust.

“Umbes kolmveerandil üle 15 aastastest hallidest hobustest on healoomuline melanoom, mis võib areneda halvaloomuliseks,” kinnitab Andersson.

Avastus võib heita valgust vananemisele ja vähi kujunemisele ka inimeste juures. Valged hobused paistavad läbi tegevat ülikiire versiooni sellest, mis juhtub ka inimestega.

Ajaloolased usuvad, et inimesed kodustasid metsikud hobused umbes 10 000 aasta eest Kesk-Aasia steppides. Tõenäoliselt just sealkandis sündis ka esimene valge hobune. Sellest ajast peale on valgeid ratsusid seostatud legendide ja kuningastaatusega. Kreeka mütoloogiast tuttavat tiivulist Pegasust kujutatakse samuti enamasti hallina.

Kuulu järgi ratsutanud valgel hobusel kuningas Arthur, nagu ka William Vallutaja — ja nimelt Hastingsi lahingusse 1066. aastal.

“Neid ümbritseb müütiline puhtuse ja pühaduse atmosfäär,” räägib Brooks. “Neis on nagu midagi süütut.”

Sonya Webster, kes peab Lancashire’is Clitheroe lähedal End House’i hobufarmis halli mära ja täkku, ütleb, et talle meeldivad need loomad, kuna eristuvad massist, Samas on nendega ka rohkem vaeva: “Neid on raske puhtana hoida ja nad saavad suurema tõenäosusega päikesepõletusi.”