Valentinipäev: aeg ohverdada koeri ja kitsi ning piitsutada naisi
Kujutlege vaimusilmas poolalasti mehi tänavail jooksmas ning äsja kitse seljast lõigatud veriste piugudega noori naisi piitsutamas. Ehkki see kõlab üsna perversse sadomasohhismi-ilmingu moodi, oli taoline käitumine roomlaste hulgas kombeks aastani 496 m.a.j., vahendab Discovery News.
Veebruari keskpaik oli nimelt aeg festivaliks nimega luprecalia („hundipidu"). 15. veebruaril peeti Palatinuse künka jalamil koopa kõrval, kus rahvapärimuse kohaselt oli emahunt imetanud Ronulust ja Remust, sisuliselt puhastumis- ja viljakusriitust.
Pidustused, mida viisid läbi nn luperci'd („hundivennad"), algasid kahe soku ja koera ohverdamisega, kelle verd määrisid luperci'd liikmekandidaatide nägudele ja pühkisid seejärel piima sisse kastetud lambavillaga maha.
Ohvrisokkude nahast lõigati aga piitsad, millega relvastatud kandidaadid pidid jooksma mööda tänavaid ja viljakuse edendamise huvides naisterahvaid piitsutama.
496. aastal m.a.j. keelas paavst Gelasius I metsiku püha viimaks ära ja nimetas 14. veebruari Valentinipäevaks.
Kes oli aga üldse Püha Valentinus? Armunute kaitsepühaku tegelikku isikut varjab tihe saladuseloor.
Tõtt-öelda kasvas seda tähtpäeva ümbritsev segadus viimaks nii suureks, et Vatikan kustutas Valentinipäeva katoliiklikke pühakuid hõlmavast kirikukalendrist 1960. aastatel.
200. aastatel m.a.j. elas vähemalt kolm Valentinuse-nimelist meest, kes kõik surid kohutavat surma.
Üks neist oli Rooma keisririigi preester, kes aitas Claudius II valitsusajal tagakiusatud kristlasi. Kui ta vangi pandi, muutis ta nägijaks pimeda tüdruku, kes temasse armus. Tolle Valentinuse pea raiuti maha veebruarikuu 14. päeval.
Teine Valentinus oli vaga piiskop Terni linnast, keda samuti Claudius II valitsusajal piinati ja pea maharaiumise läbi hukati.
Kolmas Valentinus pani Claudius II abiellumiskeelust hoolimata salaja inimesi paari. Kui armastusepreester viimaks vahistati, armus ta legendi kohaselt kõrvuni enda vangistaja tütresse.
Enne hukkamist peksmise ja pea maharaiumise läbi olla ta kirjutanud oma armastatule hüvastijätukirja, millele kirjutanud alla „Sinu Valentinuselt".
Kui legendid kõrvale jätta, ulatub romantika ja 14. veebruari sidumise traditsioon vähemalt Inglise luuletaja ja „Canterbury lugude" autori Geoffrey Chaucerini (1340?-1400).
Poeemis „Metslindude kokkutulek" (ingl Parliament of Fowls; 1382) andis Chaucer mõista, et püha Valentinuse mälestuspäeval valivad linnud endale elukaaslaseid.
33 aastat hiljem kirjutas Orleansi hertsog teadaolevalt vanima säilinud valentinipäeva-kaardi.
Inglaste kätte langenuna ja Londoni Towerisse vangistatuna kirjutas Charles 1415. aastal oma naisele Bonne d'Armagnacile riimis armastuskirja, mis kuulub praegu Londoni Briti raamatukogu käsikirjakogusse.
Luuletuse kaks esimest rida prantsuse keeles on: „Je suis desja d'amour tanné. Ma tres doulce Valentinée." („Olen juba armastusest haige, mu ülimalt õrn Valentine.")
Nende armastuslugu oli tormiline, ent õnnetu. Tõenäoliselt ei näinud Bonne d'Armagnac oma meest enam iial, kuna suri enne Charlesi naasmist Prantsusmaale 1440. aastal.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!