Need valgud ründavad keha enda kudesid, kui leiavad nende pinnalt signaale, mida normaalsetel rakkudel ei esine, näiteks vähirakkude pinnal olevaid spetsiifilisi molekule, vahendab
Technology Review uudist.

Teadlased leidsid, et meetod võimaldab avastada vähiga seotud autoantikehasid patsientidel, kellel on hiljuti diagnoositud eesnäärme-, rinna- või munasarjavähk. Tervetel katsealustel neid antikehasid verest ei leitud. Ajakirjas Cancer Research avaldatud uurimus näitas, et autoantikehad võiksid hästi sobida varaseks vähi diagnoosimiseks.

Immuunsüsteem ründab tavaolukorras antikehadega sissetungijaid või antigeene, näiteks baktereid või viiruseid. Mõningatel juhtudel, näiteks artriidi või diabeedi korral, pöördub keha aga iseenese vastu, tootes enda kudesid ründavaid antikehi. Vähi korral ründavad need autoantikehad kindlaid molekule ehk antigeene vähirakkude pinnal.

Kopenhaageni ülikooli teadlane Hans Wandall loodab, et lähemas tulevikus võiks lihtsa veretesti abil avastada autoantikehade esinemist veres ning seda infot saaks kasutada varase hoiatusena võimaliku kasvaja kohta.

Arstid suudavad juba mõnesid vähitüüpe vereproovide põhjal avastada. Need testid avastavad veres ringlevaid vähiga seotud kemikaale, näiteks eesnäärme-spetsiifiline antigeen või munasarjavähi antigeen-125. Paraku võivad neid antigeene mõnikord toota ka terved rakud, mistõttu sellised testid annavad valepositiivseid tulemusi.

Wandall lisab, et selliseid vähiantigeene on kasvaja varases staadiumis raske avastada, sest need kemikaalid liiguvad vereringesse ja absorbeeritakse lõpuks maksas. „Kasvaja võib toota avastamist võimaldavat valku, kuid varases staadiumis on seda väga vähe ja maks eemaldab selle kiiresti,” ütleb Wandall. “Seepärast pöördusime hoopis immuunvastuse poole, mis toimib immunoloogilise peeglina organismis toimuva suhtes.”

Wandalli sõnul saab immuunsüsteem ära tunda ja välja otsida vähi antigeene juba väga väikeste koguste korral ning rünnata neid autoantikehadega, mis seostuvad antigeenidega juba enne nende antigeenide jõudmist maksa. Need immuunsüsteemi valgud ringlevad veres kauem ja neid leidub suuremas koguses kui vähi antigeene, mistõttu neid on lihtsam avastada.

Wandall ja tema kolleegid võtsid eesmärgiks töötada välja meetod, millega avastada kasvajaga seotud autoantikehi, mis toimivad spetsiifilisele vähiantigeenide klassile nimega mutsiinid. Viimastel aastatel on teadlased keskendunud mutsiinidele kui võimalikele kasvaja tuvastamist võimaldavatele markeritele, kuna neid molekule on mitmete vähitüüpide korral organismis ebanormaalselt suures koguses. Paraku on sarnaselt teistele vähimarkeritele ka mutsiine leitud organismist ka siis, kui kasvajat tegelikult ei ole.

Et tuvastada vähi-spetsiifilist autoantikeha vastust, arvasid teadlased, et nad peaksid valmistama tehisliku mutsiini antigeeni, mis sisaldaks mõnda kasvajale omast tunnust. Viimastel aastatel on teadlased avastanud mitmeid muutusi, mis toimuvad rakkude pinnal siis, kui normaalsed rakud muutuvad vähirakkudeks. Terve raku pind on kaetud valkudega, mille külge kinnituvad pikad suhkruahelad. Kasvajarakkudel on need suhkruahelad ehk glükaanid lõigatud ebanormaalselt lühikeseks. See tunnus on omane vaid kasvajarakkudele.

Taani teadlased oletasid, et kombineerides mõne kasvajaga seotud antigeeni nagu mutsiin kasvajaspetsiifilise muutusega glükaanides, on sellise tehisliku molekuli abiga võimalik tuvastada organismis toimuv vähile spetsiifiline autoantikeha vastus.

Teadlased sünteesisid keemiliselt mutsiini molekuli nimega MUC1 ja kinnitasid selle lühikese glükaanimolekuli külge, mis on sarnane vähirakkudel pinnal leiduvate suhkruahelatega. Seejärel seoti need struktuurid mikroplaadi pinnale.

Süsteemi katsetamiseks koguti vereseerumi proove kolmelt 20-liikmeliselt inimeste rühmalt, kellest üks rühm põdes eesnäärmevähki, teine rinnavähki ja kolmas munasarjavähki. Seerumiproovid viidi kokku mikroplaatidega, millele järgnes fluorestseeruvat ainet sisaldav lahus, mis andis märku autoantikehade esinemisest.

Teadlased leidsid, et autoantikehi leidus 20-30 protsendil vähihaigetest, samas ei leitud neid antikehi mitte üheltki tervelt katsealuselt. Wandall kinnitas, et tulevikus plaanib ta suurendada meetodi spetsiifilisust, kombineerides lühikese glükaaniahela vähispetsiifiliste valkudega.

Nebraska ülikooli meditsiinikeskuse biokeemia ja molekulaarbioloogia professor Michael Hollingsworth tegi meetodi valmimisel Wandalliga koostööd. Hollingsworthi ettekujutuses võiks selline meetod kuuluda regulaarse iga-aastase tervisekontrolli hulka. „Ilmselt ei saa seda kasutada selleks, et üheselt kindlaks määrata mingi vähitüübi esinemist,” ütleb ta. „See võiks lihtsalt aidata suunata inimesi edasisse kontrolli.”.