Uus vereanalüüs aitaks välja selgitada nakkuse tegeliku ulatuse
Praegu, mil kogu maailm võitleb üha laieneva koroonaviiruse-pandeemiaga, on jätkuvalt vastuseta mõned väga elementaarsed küsimused — näiteks, kui paljud inimesed ikkagi on nakatunud.
Värske uurimus New York Citys tegutseva Icahni arstiteaduste kooli uurijatelt kirjeldab analüüsitehnikat, mis võiks aidata sellele küsimusele viimaks vastuse saada.
Seni on koroonaviirusnakkuse tekitatud haigus COVID-19 ilmnenud u 375 000 inimesel ja sellesse surnud u 16 000. See annab mõista, et suremus haigusesse on veidi rohkem kui 4 protsenti.
Teame ka, et eriti ohustatud on eakamad inimesed, mis tähendab, et vanematel kui 60-aastastel, kes on viirusega nakatunud, on arvestatav tõenäosus selle tõttu surra.
Taolise statistika peamine probleem on, et see võtab arvesse vaid kinnitatud ja eeldatavalt positiivseid analüüsitulemusi. USA-s ja paljudes teistes riikides pole aga piisavalt testimisvahendeid. Taoline olukord võib kunstlikult vähendada nakatunute hulka ja samas suurendada suremusnäitajat.
Paljud rahvatervishoiu-ametnikud usuvad, et COVID-19 on mõnevõrra vähem surmav kui 4%, kuid välja selgitamaks, kui palju täpselt, on vaja paremat testimist. Täpsem suremusnäitaja võib aidata riikide valitsustel otsustada nt seda, kui jõuliselt tuleks rakendada liikumiskeelde jm erimeetmeid.
Praegu rakendatava testimisprotokolli kohaselt otsitakse nn polümeraasiahela reaktsiooni põhiste geneetiliste testide e PCR-geenitestide abil viiruse genoomi jälgi ninast ja kurgust kogutud proovidest, mis võimaldab gripilaadsete sümptomitega inimestele öelda, kas nad on koroonaviirusesse nakatunud või mitte.
Icahni arstiteaduste kooli töörühma välja töötatud uus analüüs keskendub aga hoopis antikehadele ja võimaldab öelda, kas proovi andja on haigusega COVID-19 kokku puutunud või mitte.
Kohanemisvõimeline immuunreaktsioon tuvastab inimorganismi sattunud võõrkehasid ja toodab nende suhtes spetsiifilisi antikehasid. Nood keeruka ehitusega valgud meelitavad kohale immuunrakud, mis sissetungijad kahjutuks teevad. Antikehad on inimese vereringes tuvastatavad ka pärast nakkuse väljatõrjumist, jäädes seega püsivateks tõenditeks nakkusega kokkupuutumisest.
Uus test rajaneb ensüüm-immuunsorbtsiooni meetodil ELISA (ingl enzyme-linked immunosorbent assay), mis võimaldab patsientidelt kogutud vereseerumit analüüsida spetsiaalselt kohandatud antikehadega, millega selgitatakse välja COVID-19-spetsiifiliste antikehade olemasolu.
Uut meetodit kirjeldava uurimuse autorid kinnitavad, et see suudab nakkusega kokkupuutumist tõhusalt tuvastada juba kolm päeva pärast nakkuse saamist.
Taolise analüüsi laialdane kasutuselevõtt võimaldaks teada saada, kui paljud inimesed on COVID-19 tekitavasse viirusesse nakatunud — isegi juhul, kui haiguse sümptomid neil ilmnenud pole. Mida täpsemaid andmeid suudetakse koguda, seda kindlamalt on võimalik öelda, kui ohtlik see viirus tegelikult on.
