Inimeste surnukehadega on see probleem, et need on elu jooksul täidetud kemikaalidega, mis surmas muutuvad reostavateks aineteks. Palju on ka emissioone. Võtke või tuhastamine. Nagu Tuhastamise juures on reeglina vaja kütust, saavutamaks enam kui 1000-kraadist kuumust, ning põlemise tagajärjeks võib olla umbes 150 kilo CO2 paiskumine atmosfääri. Ehkki CO2 määr võib suuresti vahelduda, ei piirdu kahjud vaid sellega: tuhastamisprotsessi käigus võivad hambaplommid heitgaasidele lisada elavhõbedat, vahendab Discovery News.

Eriti just keskkonnasõbralikult mõtlevate kodanike hulgas on tuge kogumas mitu alternatiivi traditsioonilisele krematsiooniteenusele. Nn resomatsiooniprotsess on teatud sorti leeliseline hüdrolüüs, mille raames paigutatakse surnukeha veekambrisse, kuhu on lisatud naatrium- või kaaliumhüdroksiidi, ja mida seejärel kuumutatakse 150 kraadini. See lagundab inimkeha kolme tunniga ja kujutab endast põhimõtteliselt kiirendatud versiooni sellest, mis toimuks loomulikul viisil mullapõues. See on tavalisest kremeerimisest odavam ja paiskab atmosfääri palju vähem süsinikdioksiidi. Tekkiv tuhk on erevalge.

Biokrematsiooni on veterinaarmeditsiinis ja farmakoloogias surnud loomade hävitamiseks juba mõnda aega kasutatud, ent surnud inimeste juures pole selle rakendamine veel igal pool seadusega lubatud. USA Minnesota ja Florida osariigid lubavad praegu seda protsessi, New Hampshire lubas mõnda aega, kuni keelas uuesti, et seaduseandjad saaksid seda paremini hinnata. Los Angeles Times teatas hiljuti, et peatselt California osariigi assamblees arutusele tulev seadusemuudatus lubaks biokrematsiooni ka seal.

Lisaks resomatsioonile on võimalik ka üsna ulmelise kõlaga krüogeeniline krematsioon. Ühendkuningriigi ettevõte Cryomation arendas koos Hertfordshire’ ülikooli teadlastega välja tehnoloogia, mida kavatsetakse katsetada tänavu sügisel. Protsess hõlmab vedelat lämmastikku, millega inimkeha rabedaks muudetakse. Seejärel laip killustatakse, metallist detailid eemaldatakse ja säilmed dehüdreeritakse (vabastatakse niiskusest) jää sublimatsiooni teel. Cryomationi kinnitusel selle käigus heitgaase ei teki. Lisaks muutub taoliselt töödeldud põrm pärast mahamatmist kuue kuu kuni aastaga viljakaks mullaks.

Kohtuarheoloog Ian Hanson Bournemouthi ülikoolist kahtleb, kas ühiskond ikka on valmis inimeste maised jäänuseid väetisena kasutama või viljapõldudesse äestama. Kui tegemist on otsusega, mille inimene võttis vastu enne surma, ning kui see ei riku seaduseod ega ohusta elavaid, siis miks mitte?
Nagu Emily Dickinson kunagi kirjutas, on surm ju kahekõne vaimu ja põrmu vahel.