Uus teooria: elu liikus veest maismaale tänu seksile
Selleks loomaks on plakoderm ehk primitiivne kala Incisoscutum ritchiei, kelle pead ja rindmikku katsid soomustatud plaadid, mistõttu teda mõnikord ka soomushaiks nimetatakse, kirjutab Imeline Teadus.
Teadlased avastasid hiljuti, et kopulatsioon tekkis haide hulgas ja et see tekkis palju varem ja hoopis teises kalade grupis kui siiani arvatud. Need teadmised koos sellega, et ka terve rida füüsilisi tunnusjooni tekkis just nimelt soomushaidel, on pannud teadlased järeldama, et liikusime merest maale tänu suguühtele.
Kivistised muutsid suguühte vanemaks
Mees, kes soomushai päevavalgele on toonud, on paleontoloog John A. Long. Prestiižikas ajakirjas Nature ilmunud hulgalistes artiklites pole ta mitte ainult selgitanud uusi leitud kivistisi, vaid esitanud ka uute leidude ja avastuste baasil tekkinud varemleitud kivististe uustõlgendusi. Kivistised, mis on haidele evolutsiooni arenguloos mitmel viisil prominentsema seisuse andnud, leiti suurest Austraalia rantšost nimega Gogo Station. Umbes 375 miljonit aastat tagasi asus selle koha peal hiiglaslik korallrahu, kus elas suur hulk soomushaisid. Suure osa neist on teadlased tänapäeval leidnud äärmiselt hästi säilinuna, peaaegu kolmemõõtmeliste kivististena.
Ühe sellise 2007. aastal Gogo Stationist leitud kivistise uuringute käigus tabas John Longi ehtne heureka-elamus: ta ei näinud mikroskoobis mitte ainult ühte lõugade ja luude komplekti, vaid kahte. Kuid üks komplekt oli palju väiksem kui teine ning asetses suurema sees, umbes seal, kus tookord sadu miljoneid aastaid tagasi, kui loom veel elas, oli asetsenud tema kõht. Tavaliselt oleks arvatud, et väiksemate luude kogum oli lihtsalt suurema röövlooma kõhtu jäänud saaklooma jäänused, kuid need miniatuursed lõualuud olid – kui nende suurus välja arvata – suurtega täiesti identsed. Väikestel lõualuudel polnud ka märke kahjustustest, mille olemasolu tuleks eeldada, kui tegu oleks olnud suurema looma söögiga. Seepärast suurendas John Long mikroskoobipilti veelgi ning suutis eristada midagi, mis võis olla väikese skeleti ja lõualuude ümber keerdunud nabaväät. Tegu oli ema kõhus asetseva pisikese lootega.
Siiani olid teadlased olnud ühel meelel, et kehasisene viljastamine ja seega ka järglaste sünnitamine arenes välja alles 50 miljonit aastat hiljem tavalistel haidel ning et selle ajani olid kõik kalad kudenud. Seepärast hakkas John A. Long uurima teisigi kivistisi ja tulemus oli aina ühesem: Incisoscutum ritchiei’d olid esimesed loomad, kellel arenes välja suguühe ning seega ka kehasisene viljastamine ja elusate järglaste sünnitamine.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
Arusaam, et soomushaid olid esimesed kehasisese viljastamise tulemusena sünnitavad kalad, oli seega uus. Teadlased olid siiski juba ammu teadnud, et haid olid varaseimad kalad, kellel olid nii lõualuud, lõpused kui ka paarisuimed. John A. Longi avastuse valguses tuli nüüd välja uurida võimalik seos nende vahel.
Erinevate hailiikide kivististe uurimised näitasid, et isastel oli allpool mõned pikenenud kehaosad, mida teadlased nimetavad „haaratsiteks“ ja mida nad kasutasid suguühte ajal emase viljastamiseks. Teisisõnu paljastasid isaste anatoomia uurimised varased alged tänapäeva imetajate genitaalidest ning õhkõrnad alged elunditest, mis hiljem tagajalgadeks arenesid.
Suguühe, kehasisene viljastamine ja eriti elussünnitamine, annavad röövloomi täis avameredel tohutu eelise. Vees vabalt hõljuvad viljastatud munad on äärmiselt kerge saak, kuid kui muna areneb ujumisvalmis kalaks ema sees, on järglasel oluliselt suuremad võimalused pärast sündimist ellu jääda. Selleks ajaks on ta piisavalt tugev, et suguküpseks saamiseni ellu jääda. Tollaste haide suurus ulatus alates päris väikestest, sentimeetripikkustest kaladest kuni hiiglaslike merekiskjateni pikkusega enam kui 10 meetrit. Nad elasid kõikjal meres alates põhjast kuni pinnani ning nii soolastes kui ka magevetes – jõgedes ja järvedes. Devoni ajastu lõpus oli soomushai kõige levinum selgroogsete grupp ja teda võis näha paljudes erinevates suurustes ning eriliste kohandumustega elamiseks soolases ja magedas vees. See tähendas siiski ka seda, et neil ei olnud kudemiseks sobivat rahulikku paika, kuna nende mune ähvardas kõikjal oht saada sööduks teiste haide poolt.
Eelised muutsid anatoomiat
Evolutsiooniline eelis, mille kehasisene viljastamine soomushaidele andis, oli nii suur, et sellega kaasnesid suured anatoomilised muutused ning see lõi aluse hilisematele sündmustele nagu näiteks maismaa vallutamine selgroogsete poolt. Seepärast paigutab John A. Longi leid soomushai inimeseni viivas sugupuus kindlale kohale.
Niisiis olid soomushaid esimesed lõualuudega kalad ja see seostub tõenäoliselt suguühte ja kehasisese viljastamise arenguga. Nimelt viitavad paljud asjad sellele, et lõualuud ja hammustamismehhanism ei olnud esmajärjekorras söögi purustamiseks mõeldud kohandumus. Kõnealuste haide suus polnud ka õigeid hambaid, vaid hoopis erilised luustunud plaadid. Seepärast arvab John A. Long, et nende lõualuustik arenes esmajoones välja seoses suguühte tekkimisega selleks, et isane saaks seemne ülekandmise ajal emast kinni ja paigal hoida.
„See on vaid hüpotees, kuid minu silmis on see sama tõenäoline kui traditsiooniline arvamus toidu närimise kohta. Paljud haid kasutavad ka tänapäeval oma lõugu emase kinni hoidmiseks paaritumise ajal, nii et seos on olemas. Vaevalt on see juhus, et lõualuud ja suguühe arenesid välja samal ajal ja samas loomagrupis,“ selgitab John A. Long.
Kui see hüpotees vett peab, lõi lõualuude tekkele aluse soomushaide suurem tõenäosus paaritumise teel järglasi saada. Ning hiljem evolutsiooni käigus arenes üldisema „kõrvalmehhanismina“ välja lõualuude teine ja peamine roll.
Paljud hilisemad, soomushaide järel tekkinud kalad liikusid kehasisese viljastamise juurest jälle tagasi. Lõualuud olid neil soomushaidest pärandina siiski alles ning need olid valmis kasutamiseks uues kontekstis. Kuna partnerit polnud paaritumise ajal enam tarvis kinni hoida, võis lõugu kasutada saagi püüdmiseks ja kinnihoidmiseks, samuti enne toidu allaneelamist selle närimiseks ja peenestamiseks.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
Devoni ajastu lõppu ilmestavad Maa ajaloo suured loomade massväljasuremised, kuid enne seda toimus kalaliikide arvu tohutu suurenemine.
„Kui võrrelda kehasisesele viljastamisele üle läinud kalade gruppe nendega, kes jätkasid kudemist, joonistub välja selge tendents: üleminek kehasisesele viljastamisele on selgelt seotud suurema mitmekesisusega,“ ütleb John Long.
Sellist tendentsi võis näha ka tänapäeval tuntud kalade hulgas. Niisiis valitseb teadlaste hulgas üldine üksmeel selles osas, et kudevad kalad ei jagunenud nii paljudeks uuteks liikideks kui kehasisese viljastamisega kalad. Võimalik, et see suund on veelgi tugevam olnud Devoni ajastul. Tookord oli nimelt teiste kalade marjast elavaid kalu rohkem. Liigid, kes suguühtega tagasid oma järglastele paremad ellujäämisvõimalused, tagasid samal ajal ka suurema variatsiooni nende poegade hulgas, kes ise paljunemiseni elasid.
Devoni ajastu lõpus toimunud suur massväljasuremine tabas mereloomi rängalt ning tähendas surmaotsust ka soomushaide jaoks. Selleks ajaks olid nende järglased hakanud juba maa peal kõndima enamjaolt selle evolutsioonilise pagasiga, mis suurel määral teeb meist need, kes me täna oleme. Nii et kui me närime leivatükki või naudime seksi, võime ehk sõbralikult mõelda 400 miljonit aastat tagasi elanud Incisoscutum ritchiei’dele, kes algselt mõlemale aluse panid.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
Arusaam, et soomushaid olid esimesed kehasisese viljastamise tulemusena sünnitavad kalad, oli seega uus. Teadlased olid siiski juba ammu teadnud, et haid olid varaseimad kalad, kellel olid nii lõualuud, lõpused kui ka paarisuimed. John A. Longi avastuse valguses tuli nüüd välja uurida võimalik seos nende vahel.
Erinevate hailiikide kivististe uurimised näitasid, et isastel oli allpool mõned pikenenud kehaosad, mida teadlased nimetavad „haaratsiteks“ ja mida nad kasutasid suguühte ajal emase viljastamiseks. Teisisõnu paljastasid isaste anatoomia uurimised varased alged tänapäeva imetajate genitaalidest ning õhkõrnad alged elunditest, mis hiljem tagajalgadeks arenesid.
Suguühe, kehasisene viljastamine ja eriti elussünnitamine, annavad röövloomi täis avameredel tohutu eelise. Vees vabalt hõljuvad viljastatud munad on äärmiselt kerge saak, kuid kui muna areneb ujumisvalmis kalaks ema sees, on järglasel oluliselt suuremad võimalused pärast sündimist ellu jääda. Selleks ajaks on ta piisavalt tugev, et suguküpseks saamiseni ellu jääda. Tollaste haide suurus ulatus alates päris väikestest, sentimeetripikkustest kaladest kuni hiiglaslike merekiskjateni pikkusega enam kui 10 meetrit. Nad elasid kõikjal meres alates põhjast kuni pinnani ning nii soolastes kui ka magevetes – jõgedes ja järvedes. Devoni ajastu lõpus oli soomushai kõige levinum selgroogsete grupp ja teda võis näha paljudes erinevates suurustes ning eriliste kohandumustega elamiseks soolases ja magedas vees. See tähendas siiski ka seda, et neil ei olnud kudemiseks sobivat rahulikku paika, kuna nende mune ähvardas kõikjal oht saada sööduks teiste haide poolt.
Eelised muutsid anatoomiat
Evolutsiooniline eelis, mille kehasisene viljastamine soomushaidele andis, oli nii suur, et sellega kaasnesid suured anatoomilised muutused ning see lõi aluse hilisematele sündmustele nagu näiteks maismaa vallutamine selgroogsete poolt. Seepärast paigutab John A. Longi leid soomushai inimeseni viivas sugupuus kindlale kohale.
Niisiis olid soomushaid esimesed lõualuudega kalad ja see seostub tõenäoliselt suguühte ja kehasisese viljastamise arenguga. Nimelt viitavad paljud asjad sellele, et lõualuud ja hammustamismehhanism ei olnud esmajärjekorras söögi purustamiseks mõeldud kohandumus. Kõnealuste haide suus polnud ka õigeid hambaid, vaid hoopis erilised luustunud plaadid. Seepärast arvab John A. Long, et nende lõualuustik arenes esmajoones välja seoses suguühte tekkimisega selleks, et isane saaks seemne ülekandmise ajal emast kinni ja paigal hoida.
„See on vaid hüpotees, kuid minu silmis on see sama tõenäoline kui traditsiooniline arvamus toidu närimise kohta. Paljud haid kasutavad ka tänapäeval oma lõugu emase kinni hoidmiseks paaritumise ajal, nii et seos on olemas. Vaevalt on see juhus, et lõualuud ja suguühe arenesid välja samal ajal ja samas loomagrupis,“ selgitab John A. Long.
Kui see hüpotees vett peab, lõi lõualuude tekkele aluse soomushaide suurem tõenäosus paaritumise teel järglasi saada. Ning hiljem evolutsiooni käigus arenes üldisema „kõrvalmehhanismina“ välja lõualuude teine ja peamine roll.
Paljud hilisemad, soomushaide järel tekkinud kalad liikusid kehasisese viljastamise juurest jälle tagasi. Lõualuud olid neil soomushaidest pärandina siiski alles ning need olid valmis kasutamiseks uues kontekstis. Kuna partnerit polnud paaritumise ajal enam tarvis kinni hoida, võis lõugu kasutada saagi püüdmiseks ja kinnihoidmiseks, samuti enne toidu allaneelamist selle närimiseks ja peenestamiseks.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
Devoni ajastu lõppu ilmestavad Maa ajaloo suured loomade massväljasuremised, kuid enne seda toimus kalaliikide arvu tohutu suurenemine.
„Kui võrrelda kehasisesele viljastamisele üle läinud kalade gruppe nendega, kes jätkasid kudemist, joonistub välja selge tendents: üleminek kehasisesele viljastamisele on selgelt seotud suurema mitmekesisusega,“ ütleb John Long.
Sellist tendentsi võis näha ka tänapäeval tuntud kalade hulgas. Niisiis valitseb teadlaste hulgas üldine üksmeel selles osas, et kudevad kalad ei jagunenud nii paljudeks uuteks liikideks kui kehasisese viljastamisega kalad. Võimalik, et see suund on veelgi tugevam olnud Devoni ajastul. Tookord oli nimelt teiste kalade marjast elavaid kalu rohkem. Liigid, kes suguühtega tagasid oma järglastele paremad ellujäämisvõimalused, tagasid samal ajal ka suurema variatsiooni nende poegade hulgas, kes ise paljunemiseni elasid.
Devoni ajastu lõpus toimunud suur massväljasuremine tabas mereloomi rängalt ning tähendas surmaotsust ka soomushaide jaoks. Selleks ajaks olid nende järglased hakanud juba maa peal kõndima enamjaolt selle evolutsioonilise pagasiga, mis suurel määral teeb meist need, kes me täna oleme. Nii et kui me närime leivatükki või naudime seksi, võime ehk sõbralikult mõelda 400 miljonit aastat tagasi elanud Incisoscutum ritchiei’dele, kes algselt mõlemale aluse panid.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
