Uus teooria: aeg pole muud kui illusioon
Küll aga ei välista teooria osakesi, mis saavad liikuda ainult valgusest kiiremini. Neile subatomaarsetele tormajatele, mille füüsikud 1960. aastatel tahhüonideks ristisid, oleks piiritut hulka energiat vaja hoopis selleks, et enda kiirust valguse kiirusele lähedaseks madaldada.
Tahhüonid ilmnevad mitmes spekulatiivses füüsikateoorias, näiteks mõnedes stringiteooria versioonides. Füüsikud on otsinud nende eeldatavaid signatuure. Kui tahhüonid kuuluksid Maad kosmosest tabavate kõrgenergeetiliste osakeste hulka, tekitaksid need kosmiliste kiirte omale sarnase signaali — ainult et jõuaksid maapinnale paigutatud detektoriteni kiiremini sekundaarsetest osakestest, mille atmosfääris ise tekitanud on.
Ühtegi tahhüoni pole aga kunagi tabatud ning James Wheeler ja Joseph Spencer Utah’ osariigi ülikoolist arvavad, et teavad, miks.
Nende loogika on peen. “Me oleme poolteist aastat sellesse arvutuskäiku mattunud olnud,” tunnistab Wheeler. Mehed soovisid mõista, kuidas füüsikalised mudelid meie sooritatud mõõtmistega seonduvad.
Alustuseks kujutasid nad ette universumit, milles on ainult kaugused, aga puudub ajamõõde. Kõige lihtsam viis sellises universumis mõõtmisi sooritada on võrrelda kaht vahemaad: ning meetrine teivas peaks vaatepunktist või -nurgast hoolimata olema poole lühem kahemeetrisest.
Kõik sellised vaatepunktid moodustavad keerukama abstraktse ruumi, nn mõõtmissümmeetriate ruumi.
Valguskoonus
Matemaatiliselt osutub see üsna sarnaseks faasruumile, mis on tuumaks kvantmehhaanikale ja muudele füüsikalistele teooriatele. Faasruum ei kirjelda mitte ainult objekti asendit, vaid ka selle impulssi — põhimõtteliselt objekti trajektoori.
Uues mudelis moodustab trajektooride konglomeraat kaks punktiks koonduvat koonust, mis on otsapidi kokku pandud. Tundub, et üks komplekt trajektoore saabub minevikust, läbib olevikupunkti ja suundub edasi tulevikku. Esile on kerkinud midagi, mis meenutab aega.
Tegelikult matkib see trajektooripundar relatiivsuse valguskoonust, mille joonistavad välja valguse kiirusel ja sellest madalamatel kiirustel aegruumis liikuvate osakeste marsruudid. Samuti lahutab valguskoonus minevikku tulevikust.
Relatiivsuse raames on võimalik ette kujutada väljaspool valguskoonust liikuvaid tahhüone. Wheeleri ja Spenceri mudelis osutub see aga võimatuks, sest koonuse määratleb kogum kõigist võimalikest trajektooridest.
Tärkav aeg
Miks peaks nende komplitseeritud sümmeetriaruum kuidagi seonduma “tõelise” ruumi ja ajaga, milles elame meie? Põhjus on, et see seob ajatu ruumi millekski meile tuttava aegruumi sarnaseks, mis tähendab, et kaks kirjeldust on samased: kõiki sündmuseid, mida saab kirjeldada aegruumi-pildis, saab sama hästi mudeldada ajatu ruumi struktuurina.
Selle teadmise järelmid võivad osutuda äärmiselt tähendusrikkaks. Ajatu ruum ei saa muutuda, mis võib tähendada, et meie universum on deterministlik ja tulevik nii-öelda kivvi raiutud.
Wheeler kahtlustab, et “aeg”, mida me tajume, vastab vahemaale ühest erilisest ruumipunktist tema mudeldatud neljamõõtmelises ajatus ruumis. Kui nii, siis võib see punkt märkida aja näilist algust suures paugus.
Londoni Queen Mary ülikooli matemaatik Shahn Majid töötab samuti küsimuse kallal, kuidas sai aeg ajatusest esile kerkida.
Tema usub, et Wheeleri ja Spenceri tulemus on piiratud, sest sõltub konkreetsest matemaatilisest lähenemisest. Ent ta ei heida nende tööd siiski kõrvale. “See on sugestiivne ja annab õige vastuse [et aeg ikkagi tekib],” ütles ta. “Praegu on sellele küsimusele mitu lähenemist, mis kõik võivad lõimuda. Tärkamas paistab olevat teooria aja tärkamisest.”
