Seadeldis kujutab endast laiendust vastuolulisele süsteemile ADS (Active Denial System), mis kasutab nahapinna kuumutamiseks mikrolaineid, põhjustades tugevat valu ja ajendades seega sihtmärki põgenema. ADS-i demonstreeriti 2001. aastal, kuid juriidilistel ja ohutustehnilistel põhjustel pole seda seni rakendatud, vahendab NewScientist.

Siiski on Pentagoni ühendatud mittesurmavate relvade direktoraat JNLWD Virginia osariigis Quanticos otsustanud asuda süsteemi täiendama. USA õhujõud, kelle radaritehnoloogiale ADS rajaneb, suurendab iga-aastaseid kulutusi süsteemile kahelt miljonilt dollarilt kümnele miljonile.

Praeguse süsteemi saateantenni läbimõõt on kaks meetrit, see tekitab üheainsa sama laia kiire ja seda juhitakse mehaaniliselt, mis on mõnevõrra kohmakas. Uue relva tuumaks on kompaktne, õhus kasutamiseks konstrueeritud antenn, mida hakatakse juhtima elektrooniliselt ja mis suudab tekitada mitmeid kiiri, millest igaüht saab sihtida liikumise pealt.

ADS-i on algusest peale saatnud vastuolud. Saksamaa Dortmundi ülikooli füüsik Jürgen Altmann näitas, et mikrolaine-kiired võivad tekitada tõsiseid põletushaavu vaid õige vähe võimsamatel tasemetel kui need, mida on vaja inimeste peletamiseks. See väide sai kinnitust 2007. aasta aprillis, mil üks USA õhuväelane sattus pärast relva katsetamist teise astme põletushaavadega haiglasse.

Seadeldise paigaldamine lennumasinale ei muuda seda vähem ohtlikuks. "Hoolimata tekitamise viisist ilmutab sellise suurusega antennist lastud kiir võimsuskõikumisi - mitte lihtsalt võimsuse kahanemist - kuni 500-meetrise vahemaa tagant," on Altmann veendunud. Mingisugustki täpsust on lennu pealt väga raske saavutada, lisab ta.

JNLWD tehnoloogiaosakonna juhataja Dave Law ütleb, et uus antenn hakkab töötama kõige madalamal võimalikul võimsustasemel ning seda täiustatakse keeruka automaatse sihtmärgiseire-süsteemiga.

Hiljutise tasuvusanalüüsi raames hindas USA valitsuse aruandekomisjon ADS-i kõige halvemaks kaheksast hetkel arendatavast mittesurmavast relvast.