Kadunud Steve Jobs märkis seitsme aasta eest peetud kõnes, et surm on suure tõenäosusega elu parim leiutis. Ta rõõmustas võimaluse üle surmaga silmitsi seista, kuna hakkas mõistma elu tegelikke prioriteete. Paradoksaalselt polnud surm temal ega pole ka kellegi teise soovide nimekirjas. Kui välja arvata mõned piinatud kehad, tahab iga ihu koos omanikuga jätkata piiramatult igapäevaste tegevustega.
Võibolla on siin süüdi harjumus, võibolla ellujäämisprogramm või lihtsalt isekus. Fantaasia millegi parema ärateenimisest, sest kõigile sümpatiseerib idee igavesest elust. Aegade jooksul on igavese elu nimel sepitsetud erinevaid strateegiaid mõnusat vältides ja end ebamugavaga nüpeldades, palvetades, mumifitseerides või sügavkülmutades ja tervislikult toitudes. Kaasajal on teispoolsusele lootmise asemel moes rohkem tehnoloogiline kontseptsioon – ratsionaliseeriv propaganda. Mõnede jaoks värskest ajaloost valitud narratiiviga tuleviku üle võimu saamiseks, tehnoloogiliselt totalitaarse režiimi loomiseks või modernsuse fanatismi toitmiseks, mõtiskleb Kristjan Port saates Portaal.
Tehnoloogia areng ei ole enne läbi, kui tagame energiavajaduse puhastest, uuenevatest allikatest, saame jagu haigustest ja surmast. Seda suunda esindab Ray Kurzweil, kes nagu teame, ei kavatse ära surra. Tema jaoks on keha algoritmide kogum, kus igale tehtele saab lisada vajadusel parandava konstandi vitamiinide, virgutus- võimlemise, arstirohu või struktuure uuendava operatsiooni abil. Kui üks rada kulgeb mööda tehnoloogiliste võimaluste maailma, siis teine püüab pääseda lihtsalt läbi usu hauatagusesse ellu.
Enesele lõpliku reaalsuse tunnetamise eesmärgiks võtnud John Templetoni Fond otsustas äsja rahastada viie miljoni dollariga surematuse uuringuid, ulatades motivatsioonipaketi California ülikooliteadlastele. "Surematuse Projekti" nime all püütakse esmakordselt luua jätkusuutlik teadust. Teoloogiat ja filosoofiat ühendav tegevusprogrammi eemärgiks on anda aimu, kas surematuse näol on tegemist inimesse programmeeritud illusiooniga, tõelise tegelikkusega või seni kättesaamatu, aga siiski reaalse võimalusega. Kui piisavalt teaduse abil seda tahta.
Arvestades, et meil on olemas arvukad tõendid maise keha piiratud elueast, kerkib tõenäoliselt ülesse teema hinge olemusest ja selle olemasolust. Asjaolu, mis viib siinses kontekstis mõtted paratamatult infotehnoloogia juurde. Kuidagi peab ju selle ebamateriaalse, informatiivse osa kehast eraldama. Ja sellel raja lõpus ootab peagi küsimus tehisintellekti võimalikkusest. Korrektsem oleks vist isegi öelda, et ees ei oota küsimus, vaid tänaseni patiseisu meenutav vaidlus. Viimasele on kulutatud kindlasti kordades rohkem kui 5 miljonit dollarit.
Ent see on vaid üks diskursus ajatul teemal. Kuigi ka siin muudab teemakäsitlus inimesed tundlikeks tähenärijateks. Peab tõdema, et teema saab olla ajatu vaid siis, kui inimesed elaksid igavesti. Ja taas hakkab mõtteid segama fantaasiatele viie miljoni dollari poolt asetatud piir. Kuna oleme keerulisi asju püüdnud kogu teadliku inimloo jooksul võtta mõistusega, oleme kindlasti õppinud, et sellest pole loota garantiid õnnestumisele.
Väidetava tarkuse ja kogemuse kiuste ohverdame parema osa endast endiselt sõdadesse, tippülikoolide lõpetajad sünnitavad jätkuvalt majanduskriise ja senist elu jätkates kaotame terveid rahvaid. Vahest rikumegi ratsionaalsusega hea asja ära. Vähemalt iPhone omanikud võiksid surma üle järele mõtelda, et oma maised prioriteedid paika loksutada.
