Uuring: miks meile meeldivad mölakad?
Taoline masendav tendents paneb küsima, kas tollele sõbrale äkki tegelikult meeldibki lasta end kiusata. Teadlased jõudsid siiski teistsugusele järeldusele, vahendab mental_floss.
Cornelli ülikooli Sanford Weilli nimelise arstiteaduste kolledži psühhofarmakoloogia kliiniku juhataja, kliinilise psühhiaatria professor Richard A. Friedman selgitab nähtust ajalehes The New York Times.
Ta kirjutab, et etteaimamatu käitumisega (elu)kaaslaste poole ikka ja jälle tagasipöördumise põhjus pole mitte alateadlik iha kannatuste järele, vaid üks premeerimisahela — sügaval ajus asuva primitiivse, mitmesuguste mõnude e preemiate nagu seks, raha ja toit suhtes ülitundliku närvivõrgustiku — toimimise iseärasus.
Kirjeldatud tüüpi armusuhe meenutab mingis mõttes hasartmängu, kus panusteks pole mitte raha, vaid kiindumus ja seks.
Oluline on seejuures silmas pidada, et preemiad, mis ei ole ootuspärased, mõjuvad ajule eriti võimsalt ja ahvatlevalt.
Oma hüpoteesi kinnitamiseks analüüsis prof Friedman psühhiaater Gregory Bernsi uurimuse tulemusi.
Berns uuris aju reaktsioone ootuspärastele ja ennustamatutele preemiatele, paigutades katsealused magnetvõnke-tomograafi alla ja mõõtes nende aju aktiivsust preemiate — mahla ja vee — manustamisele alul juhuslike ajavahemike tagant ja seejärel iga kümne sekundi tagant.
Berns avastas, et kui preemia laekus ootamatult, ilmnes aju premeerimiskeskuses suurem aktiivsus.
Armastus ja külgetõmme aktiveerivad aju premeerimiskeskust samamoodi nagu mahl kirjeldatud eksperimendis.
Premeerimiskeskuse stimuleerimise peale hakkab aju nõristama organismiomast mõnukemikaali dopamiini. Vastav ajupiirkond on evolutsiooniliselt arenenud selleks, et oskaksime paremini ära tunda ellujäämiseks kriitiliselt tähtsaid preemiaid.
"Erinevalt ennustatavatest stiimulitest võivad ootamatud stiimulid meile anda ümbritseva maailma kohta teavet, mida meil varem polnud," kirjutab prof Friedman. "Kuna uudsed stiimulid annavad märku, et kusagil lähedal võib olla suuremat sorti preemia, on nende tähelepanemine valdavalt kasulik."
Nii juhtubki, et kui muidu emotsionaalselt jahe elukaaslane järsku hoolitsevaks ja armastavaks muutub, aktiveerib aju mõnukeskus ning tekivad naudingutunne ja soov partneri juurde jääda. Väga tõenäoliselt ei ole inimene ise protsessi toimumise ajal sellest sugugi teadlik.
Bernsi uurimusest selgus veel, et katsealuste sõnastatud eelistuste ja selle vahel, mida näitas ajuaktiivsus, puudus peaaegu igasugune seos.
"See annab mõista, et meie premeerimisahelaid mitte ainult ei aktiveerita ilma meie teadmise või nõusolekuta, vaid see toimub isegi viisidel, mis satuvad vastuollu sellega, mida me ise arvame end eelistavat," nentis prof Friedman.
