Uuring kinnitab: kordamine on tarkuse ema

Senini oli ebaselge, kuidas võiks kordamisest asjade mäletamisel kasu olla. Äsja ajakirjas Science ilmunud artikkel kirjeldab uuringut, mis leidis, et aktiveerides samu närviradasid aina uuesti ja uuesti on võimalik nägusid või sõnu paremini meelde jätta.

Inimesed suudavad nägusid paremini meelde jätta, kui nad on seda nägu näinud mitmeid kordi mõne päeva jooksul. Põhjus on lihtne: nii seostub nägu mitmete erinevate situatsioonide ja kohtadega ning see aitab pilti mälust erinevate kontekstiga mälestuste seast paremini leida, vahendab Novaator.

Psühholoogid pakkusid selle teooria, nimega kodeeritud mitmekesisuse hüpotees, välja umbes 40 aasta eest. Iga kontekst või olukord aktiveerib ajus erineva piirkonna ning hüpoteesi põhjal aitavad erinevad närvivastused mäletamisele kaasa.

Kuid Texase ülikooli neuroteadlase Russell Poldracki värsked aju-uuringud viitavad, et tõde võib olla sootuks vastupidine. Inimene mäletab paremini, kui sama närvirada aktiveeritakse iga kord uuesti.

Uuringus jälgiti 24 inimese ajuaktiivsust funktsionaalse magnetresonantstomograafi abil. Katseosalistele näidati 120 tundmatut nägu juhuslikus järjekorras neli korda. Tund hiljem näidati samu pilte uuesti, kuid neile oli lisatud ka 120 uut. Katses osalejatel paluti öelda, kui nägu tundus neile tuttav.

Teadlased jälgisid aktiivsusmustreid katseisikute aju nägemise ja mäluga seotud paarikümnes piirkonnas. Nende nägude puhul, mida katses osalenud suutsid hiljem ära tunda, oli üheksas aju piirkonnas täheldatav täpselt samasugune aktiivsusmuster. Seda ei esinenud nende nägude puhul, mida hiljem ära ei tuntud.

Teises eksperimendis näidati samuti funktsionaalse magnetresonantstomograafi alla paigutatud katsealustele kolme tsüklina 180 sõna. Kuus tundi hiljem tehti neile kaks mälukontrollitesti. Meeldejäänud sõnad tekitasid kuni kahekümnes ajupiirkonnas iga kord täpselt samasuguse aktiivsusmustri.

See justkui lükkaks ümber eelmainitud hüpoteesi, et samad näod või sõnad eri kontekstis jäävad paremini meelde. Yale’i ülikooli neuroteadlane Marvin Chun märgib, et kui Poldracki töörühm oleks näidanud näopilte iga kord erinevas kontekstis, siis saaks öelda, et kodeeritud mitmekesisuse hüpotees on põrmu varisenud.

Õhus on ka võimalus, et silmahakkavamad näod või erilised sõnad suudavadki tekitada kordamisel sellist samalaadset aktiivsust.