Uurimus: millistes ametites inimene kauem elab?

 (7)
Uurimus: millistes ametites inimene kauem elab?
Illustreerival eesmärgil kaader halva-töökoha-filmide klassikast "Office Space" (1999) / foto: filmi tootja Twentieth Century Fox)

Tööstress ja iseseisvuse puudumine lõhuvad töötaja vaimu ja lühendavad eluiga.

Paljud inimesed töötavad umbkaudu kolmandiku elust. Samuti on teada, et tööga seonduv stress ja diskrimineerimine nõuavad aastate vältel suurt emotsionaalset lõivu. Kuidas mõjutavad nende tegurite koosmõjud inimeste tervist? Kas töötamine võib tegelikult eeldatavat eluiga lühendada?

Neile küsimustele vastuse leidmiseks seirasid uurijad rohkem kui 20 aasta vältel rohkem kui 3000 töötavat inimest ning dokumenteerisid nende vaimse ja kehalise tervise seisundit, suremust ja töö nn dimensioone (ingl job dimensions; konkreetse tööga seonduvad tüüpilised ülesanded, kohustused jne).

Uurimusest selgus, et tööga seonduvad stressitegurid toovad tõenäolisemalt kaasa depressiooni ja surma, kui töötajal on oma planeerimise üle vähe otsustusõigust või probleemide lahendamiseks vähe võimalusi.

Samas võivad äärmiselt nõudlikku tööd tegevad inimesed püsida suhteliselt hea vaimse ja kehalise tervise juures — eeldusel, et neil on palju iseseisvust.

Lisaks selgus uurimusest, et kõrge kognitiivse suutlikkusega inimesed — s.t inimesed, kes on õppimisvõimelised ja oskavad probleeme lahendada — on liiga ohtra või intensiivse töötamisega kaasnevate negatiivsete tervisemõjude eest teatud määral kaitstud.

Teadusajakirjas Journal of Applied Psychology ilmunud uurimuse autorite väitel on nii ülemuste kui ka töötajate võimuses ennetada töökohustuste ja psühholoogiliste ressursside ebatervet tasakaalutust.

Seotud lood:

Teadlaste töörühm rakendas riiklikul tasandil representatiivses pikaajalises uuringus nimetusega „Keskiga USA-s” (ingl Midlife in the United States survey) osalenud 3148-lt USA Wisconsini osariigi elanikult kogutud andmeid. Uuringusse hõlmatud inimeste keskmine iga oli 44 aastat, mis on ka USA keskmise töötava inimese vanus.

Hulka küsitlusi ja teste appi võttes seirasid uurijad kahe aastakümne vältel, s.t aastast 1995 kuni aastani 2015 valimisse hõlmatud inimeste vaimset ja kehalist tervist, suremust, kognitiivset võimekust ja töötamisega seonduvaid andmeid. Konkreetsemalt kaardistati uurimisaluste töökohustusi nagu koormus ja ajaline surve, aga ka seda, kui suures ulatuses said nad oma tööd ise planeerida või seda puudutavaid otsuseid langetada.

20 aastat väldanud uurimuse käigus suri 211 valimisse hõlmatud inimest. Andmete analüüs paljastas sünge tõeluse — ohtrad töökohustused seondusid suremuse kasvuga, mida põhjustasid töö üle kontrolli puudumisest või nõrgast kognitiivsest võimekusest johtuvad vaimse tervise probleemid.

Ohtrate töökohustustega ja oma töö üle vähese otsustusõigusega inimestel esines 70 protsenti tõenäolisemalt depressioo ning nende tõenäosus varem surra oli suurem kui inimestel, kellel oli kas palju või vähe kohustusi, aga nende üle palju otsustusõigust.

Need tulemused kinnitavad 2016. aastal sama töörühma avaldatud uuringu tulemusi, mille kohaselt elavad inimesed üldiselt kauem, kui saavad enda töö üle ise otsustada, isegi juhul kui nende töö on äärmiselt nõudlik.

USA-s tegutseva Põhja-Illinois’ ülikooli tööstressiuurija ja uurimuse üks autoreist Bethany Cockburn väidab, et inimeste tervis ja heaolu peaksid olema töölevärbamisprotsessis kesksel kohal „Tööandjad peavad mõistma, et langetades otsuseid, mis toovad kaasa nt töökohtade mittetäielikku komplekteerimist, võivad nad ohtu seada oma töötajate vaimse tervise ja elu.”

Kui tööandjal pole võimalik delegeerida töötajatele suuremat otsustusõigust oma tööülesannete üle, tuleks vähendada nende koormust, et tööstress liiga suureks ei kasvaks. Tööandjad peaksid töökohti struktureerima moel, mis tekitab „positiivset” stressi (nt kiiret töötempot) ainult siis, kui sellega kaasneb ka vastavate väljakutsetega toime tulemiseks vajalik tööalane iseseisvus.

Samuti peaksid tööandjad tegema töötajatele kättesaadavaks teenused, mis nende kehalist ja vaimset tervist toetavad, nt võimaluse treenida jõusaalis ja vaimse tervise alase nõustamise, ning eraldama nende kasutamiseks tööaega.

Cockburn rõhutab, et potentsiaalselt kahjulike tagajärgede ennetamine on ka töötajate endi võimuses. „Selleks, et kaitsta oma kehalist tervist, tuleks leida töökoht, mille pakutavate väljakutsetega toime tulemiseks on töötajal olemas vajalikud oskused ja tööalased ressursid.

Vaimse tervise kaitsmise huvides tuleks otsida eelkõige selliseid tööandjaid, kes väärtustavad töötajate heaolu ega nõua töötamist ressursinappuse tingimustes, mis võib kaasa tuua liiga suure koormuse või vajaduse töötada liiga kiiresti.”

Samuti soovitab Cockburn kaaluda nõustaja või terapeudiga oma kogemustest vestlemist. „Stressi mõjud võivad ajapikku märkamatult kuhjuda, mistõttu oma kogemustesse otsekohe tõsiselt suhtumine ja professionaaliga rääkimine võivad aidata ennetada osa suure stressi ja vähese otsustusõigusega kaasnevaid tagajärgi,” rõhutas uurija.