Uurimus: loo lõpu etteteadmine lugemismõnu ei kahanda

Raamatu lõpplahenduse teadmine ei kahanda sugugi lugemisest saadavat naudingut ning võib seda hoopis võimendada, annab mõista värske teadusuuring. California San Diego ülikooli uurijad andsid katsealustele lugemiseks 12 novelli, mille kaks versiooni olid töödeldud lõppu ette ära ütlema, kolmas oli aga muutmata algupärand.

Kõigi lugude puhul, välja arvatud üks, tunnistasid lugejad, et eelistavad versioone, millele olid sisse kirjutatud lõpplahendusele viitavad lõigud. Ehkki uurimus ei osanud selgitada, miks see nii on, andis see mõista, et aju võib „lörtsitud“ jutustuse töötlemisega hõlpsamini hakkama saada, vahendab BBC.

„Lõpu etteteadmisel ilmneb märkimisväärne pöördefekt,“ ütles uurimuse autor, sotsiaalpsühholoogia professor Nicholas Christenfeld. „Tundub, et mõnede asjade etteteadmine annab lugejale teatud eelised süžee hoomamiseks.“

Uurimuse kaasautor Jonathan Leavitt lisas: „Võimalik, et lõpplahenduse etteteadmine teeb infotöötluse mugavamaks ning võimaldab lugejal keskenduda loo sügavamale mõistmisele.“

Prof Christenfeldi arust annab see mõista, et inimesed võivad head lugu nautida samaväärselt puäntliku lõpuga, ning et isegi tulemust teades tuntakse teekonnast sama palju mõnu kui sihtkohta jõudmisest.

Ta lisas, et tihtilugu pakub raamat või film ka korduval lugemisel või vaatamisel meeldivaid elamusi.

Uurimuse raames lugesid mitmete autorite nagu Agatha Christie, John Updike’i ja Anton Tšehhovi novelle vabatahtlikud katsealused, kes neid varem lugenud polnud.

Mõned lugesid jutte algupärasel kujul, mõnedesse oli lisatud lõppu ennustavaid äraandlikke lõike ja mõni algas lõpplahenduse kirjeldusega; seejärel pidid katsealused jutte hindama kümnepalliskaalal.

Isegi kui jutt sisaldas pöördelist puänti või mõistatust, eelistasid katsealused „lörtsitud“ versioone.

Uurijate hinnangul näitas ajakirja Psychological Science septembrinumbris ilmuv uurimus, et meelelahutuse väärtus ei seisne ainuüksi pinevuse hoidmises.