Uued reeglid ahistavad kõrge testosteroonitasemega naissportlasi

Naissportlased, kelle loomulik testosteroonitase on ebatavaliselt kõrge, seisavad silmitsi vigaste ja ebaõiglaste sooproovi-reeglitega. Stanfordi ülikooli antropoloog Katrina Karkazis ja Columbia ülikooli sotsiomeditsiiniteadlane Rebecca Jordan-Young juhivad taunimisväärsele olukorrale tähelepanu essees, mis ilmus ajakirjas New Scientist.

Kohe on algamas olümpiamängud — võimalus sportlastele demonstreerida oma ebatavalist osavust füüsilises võistluses. Kujutage aga ette, et pärast seda, kui olete oma väärilisust tõestanud ja kogu maailma pilgud on teile pööratud, hakatakse teid järsku süüdistama ebaõiglase eelise ärakasutamises, kusjuures küsimus pole sugugi dopingus, vaid kaasasündinud bioloogilises eripäras. 

Jutt käib tipp-naissportlaste sootestide konfliktsest teemast, mis esimest korda rohkem kui kümnendi jooksul on jälle päevakorrale kerkinud.

Rahvusvaheline olümpiakomitee ROK on äsja avaldanud uue korra, mille alusel otsustatakse, kas sportlasel tohib lasta võistelda naisena. Sarnaselt rahvusvahelise spordiföderatsiooni IAAF mullustele ettekirjutustele rajanevad need eeskirjad arusaamal, et mees- ja naissportlaste testosteroonimäärad on oluliselt erinevad ning et naistel, kelle testosteroonitase on omane mehele, on kaasvõistlejate ees “ebaõiglane” eelis.

Taoline arusaam on teaduslikult vale ning sellele rajatud eeskirjad ning nende tagajärjed eetiliselt kahtlase väärtusega.

Nii IAAF kui ROK kujundasid oma eeskirjad pärast seda, kui kaasvõistlejad 2009. aastal 800 meetri jooksu nais-maailmameistriks tulnud Lõuna-Aafrika jooksja Caster Semenya (pildil) soos kahtlema hakkasid. Paraku on taolise surve tulemusel nüüdseks sündinud reeglid olemuselt vigased.

Mõlemad organisatsioonid loobusid naissportlaste soo testimisest juba 1990. aastatel ning avalikult ei üritata praegugi määrata, kas keegi on “päriselt” naine või ei. Selle asemel keskendutakse naistele, kellel on hüperandrogenism — loomulikult kõrge testosteroonitase. Uute reeglite kohaselt on nad naiste kategoorias võistlemiseks liiga mehelikud — arusaam, mis omakorda rajaneb usul, et testosteroon on meeste sageli suurema jõu ja kiiruse peamiseks põhjuseks. 

Kas loomulikult tekkiv testosteroon võib tõesti anda sportlasele ennustatava edemuse, nagu ROK-i reeglid mõista annavad? Kinnitusi sellele on esiteks vähe ja teiseks ei võimalda olemasolevad tõendid kuidagi vastavaid järeldusi teha.

Ning isegi kui taoline eelis olemas oleks, siis kas see olla oleks ebaõiglane? Tippsportlased erinevad keskmisest kodanikust mitmel moel; paljudel esineb näiteks geneetilisi mutatsioone, mis võimendavad sportlase aeroobset sooritust.

Niisiis, kas erinevus meeste ja naiste spordisooritustes johtub eelkõige “androgeensete hormoonide suuremast osakaalust meestel”, nagu IAAF väidab? Ehkki taoline usk on laialt levinud ning nii IAAF-i kui ROK-i eeskirjad sedastavad seda kui fakti, puuduvad tegelikult tõendid, mis kinnitaksid, et edukatel sportlastel on kõrgem testosteroonitase kui vähem edukatel.

Kliinilised uuringud kinnitavad, et paljude muude tegurite hulgas aitab tesosteroon kaasa lihaste suuruse, jõu ja vastupidavuse kasvatamisele. Seega võiks olla loogiline järeldada, et rohkem testosterooni annab spordis edemuse.

Reaktsioonid testosteroonile erinevad aga isikuti suurel määral ning kindlasti pole testosteroon tolles komplitseeritud tagasiside-süsteemis ainus tegur.

Rabavaks vastunäiteks arusaamale, et testosteroonil on spordis võtmetähtis roll, on täieliku meesuguhormoonide alatundlikkuse sündroomiga naised, kelle keharakud testosteroonile absoluutselt ei reageeri, kuid kelle osakaal tippsortlaste seas on ebanormaalselt suur.  Mõned meessuguhormooni-alatundlikkusega naised on uute reeglite alusel keelust vabastatud. Endokrinoloog Peter Sönksen rõhutab, et pealeselle võib umbes veerandil meessportlastest olla tüüpiliste meeste omast madalam testosteroonitase, kusjuures paljudel võib see olla koguni naistele tüüpilises vahemikus. 

Kui lisada sellele tõik, et kõige asjakohasemad uuringud on seni keskendunud meestele ning et tippsportlaste tesosteroonitasemeid pole üldse ulatuslikult uuritud, saab selgeks, et testosteroonitasemele keskendumine ülelihtsustab ja moonutab spordis silmapaistvatele tulemustele kaasa aitavate tegurite rolle täiesti põhjendamatu kindlusega. 

Kas isegi juhul kui otsustav seos tulevikus tuvastatakse, tuleks seda käsitleda kuidagi teistmoodi kui muid bioloogilisi eeliseid, mis seni pole paljude tippsportlaste kõrvaletõrjumiseks alust andnud? Näiteks esineb paljudel pikamaajooksjatel aeroobset sooritust oluliselt parandav kõrvalekalle mitokondrite töös. Mõnedel korvpalluritel on diagnoositud akromegaalia — sisenõristusnäärmete häire, millega kaasneb käte ja jalgade suurekasvulisus. 

Ka hüperandrogenismi näol on tegemist looduslikult ilmneva kõrvalekaldega organismi töös, mis ei erine kuidagi teistest samalaadsetest erakordsetest bioloogilistest variatsioonidest inimesel. Miks siis antud erinevust oluliseks peetakse? Nagu ROK-i koosolekute sugudevaheliste suhete volinik Hida Viloria kirjas ajalehele The New York Times märkis, vastas ROK temaatilise pärimise peale, et ei need ega muud füüsilised ja meditsiinilised iseärasused ei sea kahtluse alla sportlase sugu. Kuid ehkki ROK rõhutab, et uued eeskirjad ei ole mõeldud kellegi sugu määrama, jätab kogu afäär siiski mulje soo kontrollimisest. 

Spordiorganisatsioonid peavad tegema lõpu looduslike organismide reglementeerimisele, mis võib kaasa tuua vähem naiselike naiste alandavalt põhjalikku läbivaatamist, ning lubama võistlema kõik sportlased hoolimata sellest, milline on organismiomaste hormoonide loomulik tase konkreetsel võistlejal. 

Lühidalt, need uued sootestimisreeglid tuleb kõrvale heita.