Uudiseid Päikesesüsteemist: planeedid

 (16)

Uudised Merkuurist, Marsist, Jupiterist ja Pluutost.

Merkuur

Päikesele lähimat planeeti on Maalt väga raske vaadelda, sest ta on näha vaid lühikest aega enne Päikese tõusu või pärast loojangut. Merkuuri on külastanud ka automaatjaam Mariner 10, mis möödus sellest planeedist aastatel 1974 ja 1975 kokku kolmel korral. Kahjuks sai ta kõigil kordadel vaadelda vaid üht ja sedasama Merkuuri poolkera.

Nüüd on rühm astronoome Bostoni Ülikoolist ja Teadusmuuseumist saanud fotosid ka Mariner 10 poolt nägemata jäänud poolkerast, ja seda maapealse, tänapäeva kohta küllalt tagasihoidliku 1,52 m läbimõõduga teleskoobiga. Nendel piltidel on näha heledaid ja tumedaid laike, neist kõige heledamas võib ära tunda hiiglaslikku meteoriidikraatrit.

Piltide saamiseks salvestati ühel 1998. a augustihommikul pooleteise tunni jooksul tehtud elektroonsed ülesvõtted ja nende enam kui 300 000 hulgast valiti poolsada, mis mürade vähendamiseks omavahel summeeriti.

Marss

Eelmise aasta lõpul oli Marss tähelepanu keskmes kahe teda uurima suundunud automaatjaama äpardumise tõttu. Selle kõrval kiputi unustama Mars Global Surveyorit (MGS), mis juba 1997. a septembrist meie punase naaberplaneedi ümber tiirutab. Kuigi ka teda vaevavad probleemid (näiteks üks päikesepatarei paneel pole korralikult lukustunud), on ta edastanud Marsi pinnast kümneid tuhandeid pilte, millest parimate lahutusvõime küünib pooleteise meetrini. Mai lõpus avaldati veebis neist üle 20 000 foto, mis MGS oli teinud 1997. a septembrist 1999. a augustini.

Jupiter

Juba 1995. a detsembrist Jupiteri ümber tiirutav automaatjaam Galileo lendas 20. mail 809 km kauguselt mööda Ganymedesest, mis on kõige suurem kaaslane terves Päikesesüsteemis, olles suurem koguni Merkuurist ja Pluutost. Tänu hiljutisele pardaarvuti tarkvaratäiendusele kulges möödalend viperusteta, varem on aga Jupiteri läheduses olev tugev kiirgusväli Galileo tööd tuntavalt häirinud.

Kuna aga Galileol pole avanenud paraboolne suundantenn ja info saatmine käib läbi automaatjaama juhtimiseks mõeldud väikese antenni, (selle tõttu on ülekandekiirus vaid 40 bitti sekundis!), siis kulub tehtud piltide ja kogutud andmete ülekandmiseks mitu kuud. Selle aja seisavad andmed magnetlindile salvestatuna Galileo pardal.

Seetõttu avaldati ka 22. veebruaril toimunud Galileo möödalennu tulemused Jupiteri kaaslasest Iost alles juuni algul. Selgus, et see niigi kõige vulkaanilisem taevakeha Päikesesüsteemis on vulkaanidega veelgi tihedamalt kaetud kui seni arvati: varem teadaoleva 81 asemel on neid umbes 300. Sellise tulemuseni jõuti, kui alal, mis hõlmab vaid 5% Io kogupindalast ja kus seni teati olevat vaid 4 vulkaani, nähti neid nüüd tervelt 14! (Eelduseks on muidugi vulkaanide ühtlane paiknemine Io pinnal). Märgati ka muutusi võrreldes Galileo eelmistel möödalendudel nähtuga. Näiteks terve Päikesesüsteemi võimsaima vulkaani Loki ümbrus oli 10 000 ruutkilomeetri ulatuses kaetud tulise laavaga, mis oli sinna voolanud pärast Galileo eelmist möödalendu sellest piirkonnast eelmise aasta oktoobris.

Eelmise aasta lõpul ja selle algul pildistas Galileo ka kolme Jupiterile lähimat kaaslast Metist, Amalthead ja Thebet. Nende ebakorrapäraste taevakehade mõõtmed jäävad vahemikku 40 - 200 km. Selgus, et varem Idaks nimetatud hele täpp Amaltheal on tegelikult 50 km pikkune triip. Tegemist võib olla kas lähedasest meteoriidikraatrist väljaheidetud aine või mäeharjaga. Nähti ka mitmeid kraatreid, millest suurimate läbimõõt küünib 40 kilomeetrini, seega on nad kaaslaste endi tagasihoidlikke mõõtmeid arvestades päris suured.

Pluuto

Pluuto on ainuke planeet, millest pole veel mööda lennanud ükski automaatjaam, uurimist Maalt takistab aga tema väiksus ja suur kaugus. Raskustele vaatamata õnnestus nüüd grupil Prantsuse astronoomidel mõõta temperatuuri-erinevusi Pluuto pinnal. Nad kasutasid selleks maa tehiskaaslase ISO (Infrared Space Observatory) poolt tehtud Pluuto infapunavaatlusi.

Nagu oli juba varemgi teada, langeb Pluuto pinnatemperatuur -238 kraadini Celsiuse järgi. Vaadeldes aga Pluutot tema 6,4 maist päeva kestva ööpäeva jooksul, selgus, et mõne ala temperatuur on 30 kraadi võrra kõrgem. Huvitav on see, et kõrgemale tõuseb temperatuur just nendel aladel, mis nähtavas valguses paistavad tumedamatena, seevastu heledamad alad on külmemate hulgas. Seda seletatakse asjaoluga, et heledad alad peegeldavad, tumedad aga neelavad päikesevalgust, ise seetõttu rohkem soojenedes.