USA teadlased, Hiina ning Inimese ja ahvi kimäär

 (168)
Jaapani makaagid loomaaias
Jaapani makaagid loomaaiasFoto: Ilmar Saabas

Rühm teadlasi USA Salki instituudist viisid seadustega pahuksisse sattumise vältimiseks Hiinas läbi katse luua inimese ja ahvi hübriid. Hoolimata sellest, et olendil ei lastud sündida ning taolise värdja loomine täidab üllast eesmärki, tõstatab see ühtlasi ka tõsised küsimused eetikast.

Vikipeedia andmetel on Kimäär (vanakreeka chimaira 'kits') vanakreeka mütoloogias olend, kes Hesiodose järgi on "eestpoolt lõvi, tagantpoolt madu, keskelt kits".

Kimäär pole aga tingimata pandud kokku lõvi peast, mao sabast ja kitse kerest. Tihti nimetatakse kimääriks ka mis tahes veidratest komponentidest kokku pandud soerdit või asja, sh kujutlust millestki, mida tegelikkuses ei eksisteeri.

Kimääre peetakse lahenduseks kõrvaldada inimestele uute organite siirdamiseks vajalike organite puudust. Kimääri-katsetustega tahetakse luua loomi, millel on täielikult inimrakkudest koosnevad organid nagu näiteks neerud või maks, mida saaks inimestele siirdada. Sisuliselt tahavad teadlased luua inimorganite tehaseid.

Protseduur näeb välja selline, et võetakse mitmelt täiskasvanud inimestelt rakke, programmeeritakse need ümber tüvirakkudeks, mis võivad moodustada mistahes raku kehas. Inimese tüvirakk pannakse seejärel teise liigi esindaja mõnepäevase ebrüo sisse. Lootus on, et need rakud hakkavad koos embrüoga kasvama ja annavad "eluka" arenemisse oma osa.

Seotud lood:

Professor Juan Carlos Izpisúa Belmonte on juba varem edukalt loonud nii sea embrüo kui ka lamba embrüo, milles on inimrakke, kuid seni on proportsioonid olnud väga väikesed - 1 rakk kümnest tuhandest oli inimrakk.

Inimese-sea ja inimese-lamba kimäärid on atraktiivsed kooslused, sest nende loomade organid on inimesele siirdamiseks suhteliselt õiges mõõdus.

Kuid seniste katsete probleem oli selles, et inimese rakud ei võtnud sea embrüos vedu nii efektiivselt kui vaja. Kuna ahvid on inimesele geneetiliselt lähemal, siis on ka hübriid-eluka loomise eduvõimalus suurem ning saadud teadmist tahetakse edaspidi kasutada ikka peamiselt sigadel.

Et inimrakkudel oleks veel rohkem võimalusi embrüos areneda, kasutatakse veel ka geenitoimetamise tehnoloogiaid, millega "lülitatakse välja" teatud tüüpi rakkude tekkimise võimalus.

Selline teadustöö on väga vastuoluline ning pole vähimatki võimalust, et teadlased oleksid saanud kasutada riiklikke vahendeid inimese ja ahvi ristsugutise loomiseks. Ilmselt koliti katsetuste tegemine Hiinasse, kuna seal selliseid piiranguid ei ole.

Vähemalt ametlikel andmetel ei ole ükski osaliselt inimene osaliselt ahv sündinud, kuid "segul" lasti areneda nädal-kaks. Selle aja jooksul neid uuritakse ja siis tehakse loomale abort.

Sel nädalal ilmsiks tulnud töö kohta on vähe detaile, sest ei Izpisua Belmonte ega tema kolleegid ei vastanud kommentaaripalvetele, kuid üks teine teadlane Yale ülikoolist ütles, et inimese ja ahvi kimääre arendati selleks, et saada teada, kuidas kasvatada inimrakkude proportsiooni sellistes organismides ning et inimese-ahvi kimääri uurimisest saadavat teadmist hakatakse kasutama ikkagi inimese-sea kkimääride tegemisel. "See võib meile õpetada, millist tüüpi tüvirakke tuleb kasutada, et inimkimärismi taset sigades kasvatada," ütles Alejandro De Los Angeles Yale ülikooli psühhiaatria teaduskonnast.

Mitte kõik teadlased ei pea inimese ja ahvi ristsugutisega katsetamist otseselt probleemiks või ebaeetiliseks. Sest see on lihtsalt üks kogum rakke, mis ei arene piisavalt kaugele, et neis võiks tekkida närvisüsteem ja teadvus, vahendas The Guardian.

"Kui need areneksid kaugemale, tuleks mures olla," ütles professor Robin Lovell-Badge, kes on bioloog Londoni Francis Cricki Instituudis. Üks küsimus on see, kuidas piirata inimrakkude levimist ja mõju ainult sellele organile, mida toota tahetakse. Kui elukatel lastakse sündida ja tulemuseks on keegi, kelle kesknärvisüsteem on suuresti mõjutatud inimrakkudest, siis on see probleem.

Loe veel

On üsna ebatõenäoline, et need kimäärid hakkavad käituma inimeste moodi, kuid on üsna kindel, et nad ei käitu ja toimi ka oma tavaliste liigiesindajate moodi. Seega on küsimus mitte ainult loomade heaolus vaid ka selles, et inimesi võib oluliselt häirida mingi loom, kellel on elemente inimese välimusest, nägudest, kätest, nahast...

Lisaks organidoonorite kasvatamise tehnoloogia edendamisele võivad inimese-ahvi kimäärid olla vähemalt teoorias väga väärtuslik uurimismaterjal inimeste neuroloogiliste ja psühhiaatriliste haiguste uurimiseks - inimkatseid sellises ulatuses teha ei tohi, aga primaadid ei ole jälle piisavalt head katsejänesed.

Aga suurim teoreetiline eetiline probleem on ikkagi see, et mis juhtub siis, kui kimäär sünnib ja inimese rakud on jõudnud looma ajju või paljunemisorganitesse. Kuigi teadlased on öelnud, et nad saavad seda kontrollida, on risk "liiga inimliku" värdja loomiseks suur.