USA mereväe esitatud patenditaotlusel, mille USA patendi- ja kaubamärgibüroo möödunud neljapäeval avalikustas, on leiutajaks märgitud mees nimega Salvatore Cezar Pais.

Taotluse kohaselt on toatemperatuuril ülijuhina toimivat seadeldist võimalik ehitada sellisest traadist, millel on isoleerivast materjalist südamik ja selle ümber vaakuumaurustamise abil tekitatud nn Londonite läbistavussügavuse (teatud sügavusele ülijuhtmaterjali sisse ulatuva magnetvälja tugevust iseloomustav suurus; ingl London penetration depth) paksusega alumiinium-PZT (pliitsirkonaattitanaadi) kiht, mis pärast pinnale kandmist polariseeritakse.

Ümber kattekihi on mähitud elektromagnetmähis, millesse impulssvoolu (ingl pulsed current) juhtimisel tekib mittelineaarne võnkumine, mis väidetavalt teebki seadeldise toatemperatuuril ülijuhtivaks.

„Antud kontseptsioon võimaldab elektrivoolu üle kanda ilma igasuguste kadudeta ja optimaalse soojushaldusega (s.t, soojus ei haju),“ seisab patendiselgituses, „mis toob kaasa selliste uute energia tootmise ja kogumise seadmete konstrueerimise ja arendamise, millest inimtsivilisatsioonile sünnib tohutult kasu.“

Patendidokumentatsioonile polnud lisatud tehnilisi näitajaid.

Toatemperatuuril ülijuhtivateks materjalideks loetakse selliseid materjale, milles ülijuhtivus ilmneb umbes +25 °C juures.

Praegu kasutusel olevad ülijuhtmaterjalid ilmutavad ülijuhtivust ainult absoluutse nulli lähedastele temperatuuridele jahutatult; seni teadaolevalt kõige soojem ülijuht on vesiniksulfiid, mis muutub ülijuhtivaks temperatuuril -70 °C.

Nii mõnedki teised on minevikus teatanud toatemperatuuriliste ülijuhtide leiutamisest. Mullu kuulutasid näiteks kaks India teadlast, et on kulla- ja hõbedaosakestest valmistanud toatemperatuuril ülijuhi. Teised füüsikud on selleks proovinud kasutada kõrge rõhu all lantaani ja vesinikku.

Ülijuhid on materjalid, milles säilib vool ilma energiakadudeta. Tulevikus võiks selliseid materjale kasutada näiteks energia salvestamiseks.