USA liigub personaalse meditsiini suunas. Aga Eesti?
Reform seab eesmärgiks luua kasumit mittetaotlev uurimisasutus, mis pühenduks erinevate ravimeetodite ja ravimite efektiivsuse uurimisele erinevates rahvastikurühmades, võttes vaatluse alla nii rassilised erinevused, erinevad vanuserühmad, sood ja selle, kui erinevalt samad ravimeetodid mõjuvad, kirjutab Novaator.
Samuti on kavas asuda hindama patsientide geneetiliste eripärade rolli ravi tulemuslikkusele. Juba on turul ravimeid, mis sobivad vaid teatud geneetilise eripäraga patsientidele ning neile on lähiaastail rohkesti lisa tulemas.
Eesmärk on leida kõige efektiivsemad ja tõhusamad ravimid ja ravimeetodid ja seeläbi ka tervishoius liikuvat raha mõistlikumalt kasutada.
USAs saab selline meditsiini tõhusust hindav astus koos andmekoguga rahastuse alates 2013. aastast. Seejärel hakkab kogu sõltumatute ekspertide kaasabil hindama ravimite ja ravimeetodite tõhusust ning oma tulemusi avaldama.
Kas ka Eestil poleks siit põhjust õppust võtta?
„Arstina ma pooldan seda plaani. Tulevikus saab sellest meditsiinile kindlasti väga palju kasu olema,” ütleb Tartu ülikooli arstiteaduskonna farmakoloogia ja toksikoloogia professor Aleksander Žarkovski. „Andmebaaside koostamine on meditsiini arengule alati kasulik.”
Tema sõnul on Ameerika Ühendriikides olukord siiski mõnevõrra erinev kui Eestis. „Rassiliste eripärade arvestamine on seal oluline, sest erinevatest rassidest inimesed haigestuvad ka erinevalt. Näiteks diabeeti on mustanahalistel kaks korda rohkem kui valgetel,” ütleb Žarkovski.
Geneetiliste eripärade arvestamine on hetkel aga seotud uuringutega, mille hind on kõrge kogu maailmas. „Selleks, et teada saada, kuidas geenid patsiendi puhul ravimite lõhustumist mõjutavad tuleb teha test, see on kallis,” märgib ta. Lisaks tuleb infot erinevate geenide ja haiguste seostest iga nädal juurde ning palju on veel uurimata.
Eestis võiks aga Žarkovski sõnul rohkem tähelepanu pöörata sellele, et haigele kirjutatud ravimid annaks ka oodatud efekti.
„Eakas inimene käib mitme arsti juures ja igaüks kirjutab ravimeid. Nii sööb inimene päevas 4-5 erinevat ravimit ja selge on see, et siit ei saa ta mitte ravitoimet, vaid kõrvaltoimed,” ütleb ta. „Raviskeemid on optimeerimata ja olen ise näinud, kuidas kaks arsti kirjutasid samale haigele välja täpselt sama toimeainega ravimit. Sellele, et haige sai topeltannuse, ei pööranud keegi tähelepanu.”
