USA ja Venemaa plaanivad ühiselt tuumaküttel kosmoserakettide ehitamist
Ühendriikide ja venelaste vahelises kosmoseuurimise-alases koostöös pole muidugi midagi uut; see ulatub tagasi 1970. aastatesse ning Apollo-Sojuzi ühislennuni. Viimastel aastatel on USA ja paljude teiste riikide astronaudid rahvusvahelisse kosmosejaama lennanud just Vene rakettides, vahendab PhysOrg.com.
Sisuliselt uudne pole mitte aga ainult tuumaenergial toimivate rakettide võimalikkus, vaid rahvusvaheline projekt, mis rajaneb sellisel tehnoloogial, mis paljude riikide rahvastes vähemalt veidi hirmu tekitab. Mure selle pärast, mis saab siis, kui tuumakütuserakett veidi pärast starti plahvatab (nagu süstik Challenger 1986. aastal) või atmosfääri sisenemisel ära põleb (nagu süstik Columbia 2003. aastal) ning radioaktiivset ainet tuhandetele ruutkilomeetritele laotab, pole niipea kerge hajuma.
Tõsi, tuumaenergiat on kosmoselennumasinais kasutatud varemgi (nt reaktorit TOPAZ Nõukogude spionaaži-tehiskaaslastes), ent see oleks esimene kord, mil tuumareaktor paigaldataks raketti ja läkitataks kosmosesse.
Perminov kordas oma avalduses, et Roskosmos on tuumaenergial töötava raketi projekteerimise kallal juba mõnda aega töötanud ning nüüd ollakse valmis alustama tegeliku raketi ehitamist, ehkki küsimuses, mis tüüpi mootorit agentuur raketile täpselt installeerida kavatseb, paistab ilmnevat teatud vasturääkivusi. Esialgsetest aruannetest jäi mulje, et venelased vaagivad reaktorikuumuse baasil töötavat mootorit, viimasel ajal aga näivad nad silmas pidavat hoopis sellist reaktorit, mis toodab elektrit, millega omakorda käitataks ioonplasmamootorit.
Mõte kasutada tuumaenergial töötavaid rakette pole ainult venelaste ideesähvatus; nii NASA kui tõenäoliselt ka muude riikide kosmoseagentuurid on projekteerinud oma tuumaküttega rakette, kuna enamik ala spetsialistidest nõustub, et keemilised raketid kosmose ulatuslikuks uurimiseks lihtsalt ei kõlba. Vähegi pikematele kosmoselendudele on seni takistuseks saanud kütuse tohutu mass ning selle hoiustamiseks vajalik röögatu ruum. Tuumaenergia nõuaks mõlemat märksa vähem, ning hõlmaks ka väiksemal hulgal liikuvaid detaile.
Praegu paistab (ehkki seda pole otsesõnu väljendatud), et ainus, mis Vene kosmoseagentuuril hinnanguliselt ligi 600 miljonit dollarit maksma minevat projekti ellu viimast takistab, on rahapuudus; tõenäoliselt on see ka põhjus, miks venelased konsortsiumi moodustada ihkavad. Seda, kas USA või mõni teine kutsutud külalistest taolisele partnerlusdiilile ka alla kirjutama valmis on, võib ainult oletada.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!