USA firma kavandab minituumajaamade tootmist

Tuumaenergiat seostatakse tavaliselt suurte, miljardeid dollareid maksvate, gigavatte tootvate jõujaamadega, mida haldavad sõjaväelased, insenerid ja teadlased. Aga ka väiksemad, mehitamata reaktorid võivad leida oma koha ülemaailmses energiavarustuses.

Sealjuures oleks eraldatud piirkondades paiknevatele inimasustustele või firmadele eriti huvipakkuvad miniatuursed, vaid mõnikümmend megavatti väljastavad tuumajaamad, teatab

fyysika.ee

.

Nüüd on USA firma Hyperion Power Generation teatanud, et kavatseb juba lähitulevikus välja tulla tõesti miniatuursete tuumajaamadega. Selline tuumareaktor (tuumapatarei, nagu firma ise seda kutsub) ei ole suurem tavalisest tsisternist ning suudab anda välja soojusenergiat võimsusega 70 megavatti. Sellise energia saab muuta ca 27 megavatiks elektrienergiaks, millest piisab ca 20000 majapidamise varustamiseks.

Erinevalt tavapärasest tuumaelektrijaamast kasutab Hyperioni reaktor tuumkütusena uraanhüdriidi, mis on oma olemuselt suures koguses vesinikku sidunud rikastatud uraan. Kui uraanituum lõhustub, siis eraldunud neutronid aeglustatakse vesiniku aatomite poolt, mis käituvad aeglustina. Aeglased neutronid võivad seejärel lõhustada järgmiseid uraanituumasid ning käivitada ahelreaktsiooni.

Reaktori uudne omadus on see, et selle võimsus stabiliseeritakse ilma ühegi liikuva osata ning inimese sekkumiseta. Kui uraanhüdriid üle kuumeneb, siis vesinik eraldub uraanist ning ahelreaktsioon peatub. Aga kuna kogu süsteem on kinnine, siis naaseb vesinik uraani kohe, kui see jahtub ning reaktor käivitub uuesti. Kui reaktorikorpus mingil põhjusel lõheneb, siis vesinik pääseb välja ja tuumareaktsioon katkeb. Soojus kantakse reaktorist välja erilistes soojustorudes voolava vedela metalliga (nt kaaliumiga).

Firma väidab, et reaktori prototüüp valmib 2009. aastal ning tal on juba Ida-Euroopa riikidest kuus tellimust ning esialgsed kokkulepped on sõlmitud kuni 100 niisuguse tuumajaama ehitamiseks. Reaktorimoodulid ehitatakse ja suletakse tehases, misjärel need transporditakse tellijale. Paigaldus ei võta rohkem, kui kuus kuud ning nende tööiga on vähemalt viis aastat, misjärel reaktor viiakse “laadimiseks” tagasi tehasesse.

Firma ei väidagi, et tal on olemas lahendused kõigile tehnilistele probleemidele. Aga ilmselgelt töötatakse sellel suunal intensiivselt ja sihikindlalt.

Asi pole siiski nii roosiline nagu Physics World kirjutab. Selliste minireaktorite litsenseerimine ja ekspluatatsioonilubamine on väga aeganõudev protseduur. Pealegi pole ka üldisi põhimõttelisi tuumaohutuse küsimusi kavandatava laia levikuga minireaktorite kasutamisel veel õieti käsitletudki. Kõige lähemal on vast katsereaktorite käsitlus. On selge, et paljud tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku küsimused on oluliselt erinevad suure personaliga ja suure võimsusega tuumajaamade omast.