Uppsala ülikooli professor: eesti keel ei ole ohus!

 (54)

Kui paljud vanema põlvkonna esindajad armastavad nuriseda noorte keeleoskuse ja keelekasutuse pärast, siis 41 aastat Uppsala ülikoolis eesti keelt õpetanud Raimo Raag kinnitab: noortega ja nende keelega on kõik kombes.

Ta leiab, et ka eesti keele ja eestlaste tulevikku ei peaks sedavõrd mustades toonides nägema. Aga lisaks eesti ja inglise keelele tuleb selgeks saada ka teised võõrkeeled, ütleb keeleteadlane Raimo Raag intervjuus Taavi Minnikule teaduste akadeemiast.

Mis ühendab sügisel Eesti teaduste akadeemia välisliikmeks saanud Svante Pääbot, Raimo Raagi ja Margus Veanesit? Nad kõik on Uppsala ülikooli kasvandikud. "Svante Pääboga mängisime ülikooli ajal koos sulgpalli ja tunnen teda hästi, Margus Veanesega elus paraku varem kokku puutunud ei ole," täheldab Raag selle kohta ise. Küsimusele kas Uppsala ülikool on Rootsis absoluutne tipp, vastab Raag pikemalt kõhklemata jaatavalt.

Kuidas suhtute sõnasse „väliseestlane“? Kas sellel on tänapäeval tähtsust?

Seotud lood:

Ei ole. Elame tänapäeval maailmas, mis on avatud. Kes on üldse väliseestlane? Millal ta saab väliseestlaseks ja kui kaua peab selleks välismaal elama?

Eestis levinud ettekujutuse kohaselt tuleb väliseestlane USA-st, Kanadast, Rootsist või Austraaliast, on keskealine või vanem ja räägib eesti keelt aktsendiga.

Kui minu kohta öeldakse väliseestlane, siis ma ei pane tähelegi ega pane pahaks. Tegelikult võiksin ennast ka rootslaseks nimetada, sest olen Rootsis sündinud ja mu ema on rootslanna. Emaga olen alati rääkinud rootsi keelt. Kui meie perre sündis viis aastat peale minu sündi mu vend Peeter, siis temaga rääkis meie rootsi ema ainult eesti keelt. Kui Peeter hakkas kooli minema, siis tekkis äkki paanika, kuna ta ei osanud rootsi keelt. Absurdne olukord: Rootsis sündinud ja rootsi ema. Õnneks see lahenes.

Kes on eestlane ja kes võib end eestlaseks nimetada…

Mitte ainult - Eestis otsitakse "õiget eestlast"!

Meid vist päris „õigeteks eestlasteks“ ei loeta.

Nali-naljaks. Kuulasin hiljuti maailmakuulsa teadlase ettekannet, kelle ema on eestlanna ja isa rootslane ning see algas vabandusega, et ta ei räägi sõnagi eesti keelt. Kuidas teie segaperes eesti keele sedavõrd perfektselt omandasite?

See, kas inimene oskab eesti keelt või mitte, sõltub kasvutingimustest ning algab kodust. See on vanemate otsustada. Minu puhul oli asi ühene: ema leidis, et pean eesti keelt oskama ning isaga rääkisime eesti keeles. Isa aitas ka mind koolitöödega, sest õppisin Stockholmi Eesti algkoolis ja isa oli loomulikult see, kes minuga koolitükke tegi.

Kui mõlemad vanemad on nõus ja ühel meelel, et kasutame eesti keelt ning anname selle lastele edasi, siis on kõik korras ja järgmine aste on isiku enda motivatsioon. Tahe pluss motivatsioon ning kas ta teeb selle tahte teoks. See on juba hilisem, täiskasvanud inimese valik.

Millest eesti keele kaotamine läänes peale Teist maailmasõda elanud peredes sõltus?

See on kodune kasvukeskkond, mis selle ära määrab. Olen Uppsala ülikoolis 41 aastat eesti keelt õpetanud ja olen kuulnud päris palju elulugusid oma tudengitelt. On segaperesid, kus Rootsi pool pole tahtnud eesti keelt ja Eesti pool on järele andnud. Nii mõnigi selline laps tuleb, siis hiljem üliõpilasena või keelekursustele eesti keelt õppima.

Mõnedes perekondades on ka Eesti pool „süüdi“, et ei õpeta. Kõige naljakam põhjendus, mida ma kuulnud olen, on see, et isa oma Rootsis sündinud tütrele ütles: "Tütreke, õpi enne eesti keelt rootsi keel selgeks - see on nii kole raske keel." See oli põgeniku seisukoht, sest ta oli tulnud teismelisena Rootsi ja talle tekitas rootsi keele õppimine raskusi. Ta lähtus enda kogemusest. Aga seda, et laps on kahe, isegi kolme keelega võimeline kasvama, seda ta ei teadnud.

Mis on teie prognoos: kas need, kes tänapäeval siirduvad majanduslikel põhjustel Eestist välismaale elama, kaotavad ennem eesti keele ja kultuuri, sest nende motivatsioon on rahaline, kui need põlved, kes olid sunnitud oma elude päästmiseks 1944. aastal Eestist lahkuma?

Nii see on. Harilikult eristataks kahte tüüpi migrante: on need, kes lahkuvad majanduslikel põhjustel ja on need, kes lahkuvad sõjapõgenikena. Selge on see, et viimastel on tugevam motivatsioon. Nii oli ka eestlastel Rootsis - alguses oldi veendunud, et pöördume varsti Eestisse tagasi. Kui Eesti on jälle vaba. Kuid see ajavahemik venis pikemaks, kui keegi arvata oskas.

Eesti räägitakse viimastel aastatel palju eesti keelest ja seda väga alarmeerival toonil. On palju inimesi, kes muretsevad eesti keele kadumise pärast. Kuidas teile kõrvaltvaatajana tundub, kas selline mure on õigustatud?

Eestlasi on üle maailma miljoni ringis, me oleme päris suur rahvas ja otsest ohtu ma praegu ei näe. Aga kui tuleme tagasi motivatsiooni-küsimuse juurde, siis kui me lihtsalt ei taha, siis me kaome.

Olen täheldanud Eestis huvitavat fenomeni: kui töökollektiivis istub ühe laua taga üheksa eestlast ja üks välismaalane, siis minnakse automaatselt üle inglise keelele. Kus juures see inimene võib siin elada aastaid ja aastakümneid ning ei suuda paari eestikeelset sõna omavahel siduda. Miks meie, eestlased, ei suuda ennast kehtestada?

Üldistada on raske, kuna inimestena oleme me kõik väga erinevad. Tõepoolest, mõned inimesed vahetavad välismaalastega suheldes kohe keelt. Olen seda ka ise tähele pannud. Aga need on valdavalt vanemad inimesed.

Meil on Eestis palju venekeelseid elanikke, kes ei ole 40-50 aasta jooksul eesti keelt õppida. Ise nad räägivad, et eesti keel on raske, nende lõua- ja ajuehitus on teistsugune. Ka paljud eestlased korrutavad nende vabandusi kaasa. Milline on teie kui teadlase seisukoht, kas eesti keel on tõesti võimatu ära õppida?

Loomulikult mitte. Ma juba ütlesin, et olen Rootsis 41 aastat eesti keelt õpetanud ja päris tulemusrikkalt. Iga keel on raske.

Tänapäeval eksisteerib müüt, et inglise keel pole raske, et õpime kõik mõni tuhat sõna selgeks ja oleme kõik ingliskeelsed.

Nii võib-olla ongi, et inglise keele puhul võid saavutada algelise argikeele tasandi üsna kiiresti, ent selleni, et inglise keelt vallata tipptasemel, jõuavad väga-väga vähesed. Kui inglased jutuks tulid, siis inglased on ju ajaloolistel põhjustel harjunud, et nende keelt räägitakse igasuguste aktsentidega ja variantidega.

Miks rootslased sedavõrd hästi inglise keelt oskavad?

See on keelepoliitika, sest 1946. aastal võttis Rootsi Riigipäev vastu otsuse, et kõikides Rootsi koolides peab esimene võõrkeel olema inglise keel. Kõik teised variandid kaotati ära. Keeleõpe Rootsis on kõrgel tasemel. Väga palju on rõhku praktilisel keeleoskusel. Minu ajal oli seda vähem, mina õppisin rohkem grammatikat, aga kui vaatan oma lapsi ja lapselapsi, siis nendega on teisiti.

Teil on rikkalik kogemus eesti keele õpetamisel. Kas on võimalik võtta täiesti suvaline inimene –hiinlane, venelane, ukrainlane või kelle iganes- ja paneme ta kolme-nelja kuuga eesti keelt rääkima argitasemel?

Saaksime küll! Kahtlemata!

Aga milles praegu asi on?

Keelt õpib kõige paremini keele enda keskkonnas. Ja kui me kipume välismaalasega hoopis inglise või mõnes muus keeles kui eesti keeles, mida ta tahab omandada, kõnelema, siis tegelikult me kaudselt solvame seda inimest, sest me ei aita teda, kui ta tahab eesti keelt õppida.

Te olete kõrvalt näinud meie keeleõppe-ja integratsiooni-ponnistusi. Mis mulje teil nendest on jäänud? Mida on hästi ja mida halvasti tehtud?

Halvasti tehti taasiseseisvumise algul, et ei loodud ühtset eestikeelset haridussüsteemi. See oli tagantjärele vaadates viga. Neid vigu on praegu raske parandada.

Samas pean ütlema, et kui liigun Eestis ringi, siis kuulen vene noori rääkimas puhtas eesti keeles, sellises, mida räägivad eestlased.

Lätis tehti reformid palju otsustavamalt ära ja see on andnud vene-enamusega Riias palju paremaid tulemusi kui meil Tallinnas või ammugi Ida-Virumaal. Kas olete päri?

Pigem küll. Ehkki Läti olukord oli ju see, et lätlased olid vähemuses oma enda pealinnas.

Eestis kardetakse väga palju asju, näiteks väljasuremist. Tööealised lähevad ära Soome ja käivad Eestis paar korda kuus nädalavahetustel. Lapsi sünnib vähe, elanikkond väheneb. Kas me suudame kahanedes eesti keelt ja kultuuri hoida?

Kindlasti suudame. Me elame teistmoodi maailmas, kui see, kui mina noor olin. Maailm on avatud, inimesed liiguvad rohkem. Ja ma ei näe selles midagi halba. Kui inimene liigub, siis avaneb ka tema maailmapilt ja tema vaateväli.

Kui vaatame arvulist kahanemist, siis on meil Islandini, kus elab 350 000 inimest, veel tükk maad minna.

On küll, aga Islandi eelis on see, et nende geopoliitiline asend on teine.

Kuidas suhtute meie keelepoliitikasse? Kas sellesse oleks vaja sisse viia muudatusi?

Keelepoliitika on lai mõiste. Võime riigitasandilt vaadata ja põhiseaduses on öeldud, et Eestis on riigikeeleks eesti keel. Selles osas on kõik korras.

Siis on keelearendamine ja keelehoole. See toimib. Kus on praegu arenguruumi, on haridussüsteemis.

Kas kõrgharidussüsteemis?

Seda ma ei tea. Aga kuidas on vene koolide eesti keele õpetajatega? Kas neid jätkub?

Kogu meie üldhariduskoolide süsteem vajab ümberkorraldamist. Muuhulgas vene koolide võrk. Kas olete nõus?

Olen nõus.

Suured hirmud on Eestis seotud kõrgharidussüsteemis inglise keele rolli kasvamisega. Kuidas teie sellele vaatate? Kas inglise keel kujutab ohtu eesti keelele?

Kui peaks juhtuma nii, et hakatakse teadust tegema ainult inglise keeles, siis on oht täiesti olemas. Meenutaksin seda, et sada aastat tagasi kui käis veel Vabadussõda, siis avati Tartu ülikool. Ja kohe hakati arendama oskussõnavara, sest seda meil ei olnud. Need haritlased, keda Villem Ernitsa andmetel oli umbes 800, olid oma hariduse muus keeles saanud, siis puudus neil eestikeelne sõnavara, millega oma eriala teemadel rääkida.

Olukord oli toona selline. Kuid kohe hakati eesti oskuskeelt arendama ning väga tulemusrikkalt ja kiiresti. Seda suuresti tänu Johannes Voldemar Veskile. Loodi oskuskeele komisjonid, kuhu kuulusid vastava eriala teadlaste kõrval ka üks keeleteadlane. 20 aastaga suudeti luua üle 130 000 oskuskeele sõna eesti keelele. Pandi alus sellele, mis praegu on. Kui oleks mindud sada aastat tagasi kergema vastupanu teed ja jätkatud ülikoolis õpetamist võõrkeeltes, siis seda poleks olnud.

Õnneks oli sada aastat tagasi eestlaste jaoks vene ja saksa keeled sedavõrd ebameeldivad, et see variant lükati kohe kõrvale.

Lükati kõrvale jah, ehkki teadus kui niisugune on alati rahvusvaheline ja ta ei tunne rahvuspiire. Ka siis kui ma uurin "Eesti asja" võib selle vastu olla laiem teaduslik huvi.

Teadus iseenesest on rahvusvaheline ning oma tulemuste viimine rahvusvahelisele publikule on täiesti loomulik. Varauusajal oli teaduskeeleks ladina keel, siis oli rahvuskeelte periood ning 19. sajandil oli juhtiv saksa keel. Pööre tuli saksa keelelt inglise keelele…

Tänu Adolf Hitlerile.

Suuresti küll.

Kooliõpetajad, õppejõud ja keelekorrektorid kurdavad, et noored ei oska eesti keeles rääkida ega kirjutada. Kas asi on tõesti nii halb ja milles asi?

See on põlvkonna küsimus. Vanem põlvkond leiab ikka, et noorem põlvkond ei oska ja teeb halvasti. Et nende keel on lodev ja nii edasi. Aga tegelikult areneb keel ikka edasi. Ma arvan, et see on suuresti põlvkonna küsimus.

Aga tuleme tagasi üksikisiku motivatsiooni juurde. Seda kas on või ei ole. Kas noored hoolivad eesti keelest, nagu kunagi hoolisid eesti keelest need teadlased, kes alates 1919. aastast lõid eesti oskuskeele.

Mida teie soovitaksite tänastele põlvedele? Rohkem raamatuid lugeda?

Keeli osata, mitte piirduda emakeele ja inglise keelega. Keeleõppimine avardab silmaringi ja aitab oma enda emakeelt natuke väljast poolt vaadata.

Raimo Raag on uurinud eesti keelt ja läänemeresoome keeli ning rootsi ja eesti keele suhteid, näiteks eesti 13. kuni 19. sajandi kirjakeelt ja rootsi laensõnu eesti keeles. Aja- ja kultuuriloolasena on Raag käsitlenud Läänemeremaade aja- ja kultuurilugu, eestirootslasi ja rootsieestlasi, aga ka eesti välisrände ajalugu.

Raagi teaduskarjäär on tihedalt olnud seotud Uppsala ülikooliga, mille ta lõpetas 1976. aastal soome-ugri, vene keele ja põhjagermaani keelte alal ning kus ta kaitses 1982. aastal doktorikraadi. Samas on ta aastatel 1978-1985 olnud eesti keele lektor, 1997-2001 soome-ugri keelte lektor ning alates 2001. aastast soome-ugri keelte professor.