Varjestamata kiirgusallikate leidmine on mõõteseadmetega võimalik, kuid varjestuskonteinerid võivad peita endas ka tõsiseid, suure aktiivsusega gammakiirguse allikaid. Ka tühjad konteinerid võivad kujutada endast kiirgusohtu. Ja keskkonda jäänud konteinerid võivad olla juba piisavalt amortiseerunud, et keskkonnale ohtu kujutada. Radioaktiivseid materjale on kasutatud tööstuses laialdaselt ja alati pole nende otstarve isegi päriselt selge.
Ja kiirgusallikate ohtlikkus on erinev. Näiteks strontsiumi radioaktiivne isotoop 90 (90Sr) on ainult beeta-aktiivne, tseesium-137 (137Cs) aga saadab nii beeta- kui gammakiirgust. Nahk kaitseb meid küllalt hästi mõlema aine beetakiirguse eest, mitte aga gammakiirguse ees, kirjutab TÜ Eesti tervishoiu projekt oma leheküljel. Radioaktiivne tseesium reageerib ka veega, moodustades tseesiumhüdroksiidi.
Ka Tšernobõli tuumajaama ümbruskonna peamiseks saasteallikaks on just laiali paiskunud radioaktiivne tseesium. Tseesium-137 pooletumisaeg on 30 aastat, ehk kui kaua kiirgusoht püsib, sõltub ka algse materjali kogusest, seda isotoopi on kasutatud enamasti mitmesugustes mõõteseadmetes ja näiteks kiiritusravis. Ja nagu nähtud, on tegemist tapva materjaliga.