Radioaktiivse kiirguse allikaid on Eestis kasutatud palju, kuid kuna igasugune tuumaohutus oli nõukogude ajal ülimalt salastatud, siis varasemate kiirgusallikate kohta iseseisval Eestil andmeid ei ole. On olnud vaja lausa avalikke kampaaniaid, et inimesed sellistest kiirguallikatest teada annaks.
Põhjuseid võib otsida ka üleliidulise ja sõjatööstuse kadumisest Eestis 1990. aastate alguses, kui firmade igasugune dokumentatsioon Eestist kadus, tööstushooned jäid järelevalveta ja samal ajal läks lahti ohjeldamatu salakaubandus igasuguse vanametalliga. Kiirgusallikate register kõigi nende ohtlike esemete kohta andmeid ei oma ja kui selliseid leitakse, tuleb nad tavaliselt kirja panna kui omanikuta kiirgusallikaid.
Kes mäletab, siis 1994. aastal tuli kirja panna ka surmajuhtum, kui Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidlasse tunginud metallivargad olid kiirgusallika koju vedanud ja üks selle avamisel surmava tseesiumi-kiirgusdoosi saanud inimene hukkus, teine sai tõsiselt vigastada. Näiteks 1998. aastal avastati Valgejõel metsa alla kallatud lammutusprahi hunnikust väga suure aktiivsusega ja ilma varjestava konteinerita kiirgusllikas. 2008. aastal avastati aga Paldiskis vanametalli kogumispunktis samuti varjestuskonteinerita kiirgusallikas.
Enamasti on kiirgusallikad peidetud siiski varjestuskonteineritesse, mis ei pruugi isegi kiirgust märgataval määral emiteerida, ja meenutavadki tihti tavalisi tööstusjäätmeid. Ka võivad varjestatud kiirgusallikad ilmneda vanametallis alles siis, kui seda juba üles sulatatakse, selgitas ajakiri Keskkonnatehnika 2010. aastal. Mõnikord saab ohust teada vaid tänu sellele, et konteineril on peal vastav märgis.
Varjestamata kiirgusallikate leidmine on mõõteseadmetega võimalik, kuid varjestuskonteinerid võivad peita endas ka tõsiseid, suure aktiivsusega gammakiirguse allikaid. Ka tühjad konteinerid võivad kujutada endast kiirgusohtu. Ja keskkonda jäänud konteinerid võivad olla juba piisavalt amortiseerunud, et keskkonnale ohtu kujutada. Radioaktiivseid materjale on kasutatud tööstuses laialdaselt ja alati pole nende otstarve isegi päriselt selge.
Ja kiirgusallikate ohtlikkus on erinev. Näiteks strontsiumi radioaktiivne isotoop 90 (90Sr) on ainult beeta-aktiivne, tseesium-137 (137Cs) aga saadab nii beeta- kui gammakiirgust. Nahk kaitseb meid küllalt hästi mõlema aine beetakiirguse eest, mitte aga gammakiirguse ees, kirjutab TÜ Eesti tervishoiu projekt oma leheküljel. Radioaktiivne tseesium reageerib ka veega, moodustades tseesiumhüdroksiidi.
Ka Tšernobõli tuumajaama ümbruskonna peamiseks saasteallikaks on just laiali paiskunud radioaktiivne tseesium. Tseesium-137 pooletumisaeg on 30 aastat, ehk kui kaua kiirgusoht püsib, sõltub ka algse materjali kogusest, seda isotoopi on kasutatud enamasti mitmesugustes mõõteseadmetes ja näiteks kiiritusravis. Ja nagu nähtud, on tegemist tapva materjaliga.
