Korduv jõudmine ühe ja sama numbrini viitab tõenäoliselt varjatud üldisele printsiibile, usub Lõuna Carolina Militaarkolledži teadlane Scott Funkhouser.

Nimetatud number tõusis esiplaanile ligikaudu kümme aastat tagasi, kui füüsikud avastasid, et universum paisub kiirenevas tempos, mis omakorda viitab teatud tohutule jõule, mis töötab vastu gravitatsioonile. Sellele jõule on pandud nimeks tume energia ja selle kvantifitseerimise (koguse ja hulga suhtes määramise) parameetrit kutsutakse kosmoloogiliseks konstandiks.

Üks tõlgendus ütleb tumeda aine olevat tühja ruumi energia, mida kutsutakse vaakumi energiaks. Kvantfüüsika seadused aga vihjavad, et tühi ruum polegi tühi, vaid on täidetud osakestega, mis hüplevad olemise ja olematuse vahel. Säherdune elementaarosakeste kihisemine peakski tõukama asju teineteisest eemale just sellisel viisil nagu eelpoolnimetatud tumeda energia olemasolu eeldab. Kuid selle energia teoreetiline väärtus on niivõrd suur, et pihustaks pigem kõik aatomid kui paneks ainult universumi paisuma.

Füüsikutel ei jäägi muud üle, kui eeldada, et olemas on üks teadmata jõud, mis peaaegu tasalülitab vaakumi energia, jättes sellest alles ainult väikese osa, mis siis omakorda põhjustab universumi paisumist. Nimetatud veel tundmata tasalülitav jõud on vaakumi energiast väiksem absurdselt marginaalse 10¹²² osa võrra. Säherdune peenhäälestus tundub olevat füüsiliste universumi mastaapide juures jabur, kuid arvutused seda näitavad.

Dr Funkhouser’i sõnul on sama numbrini jõutud kirjeldades universumi seaduspärasusi veel viiel korral ja seda on liiga palju, et seda võiks käsitleda juhuslikuna.

Lähemalt saab lugeda Nature vastavast artiklist ja asja seletab rohkem lahti alljärgnev video.