Unetus on eluohtlik mutatsioon?

Une-Mati diskrimineerib ka kiletiivalisi: vastava geenimutatsiooniga kärbsed magavad normaalsetest liigikaaslastest 80% vähem; mõned ei saagi kunagi sõba silmale.

Mutatsioon — geenis, mis juhib ajurakkude tööd ja mida nüüd unetusegeeniks (ingl k lihtsalt “Sleepless”) kutsutakse — annab põhjust arvata, et kõige elementaarsemal tasandil põhjustab und konkreetsete neuronite töö aeglustumine, kirjutab NewScientist.com.

Suutmatus neid neuroneid kontrollida võib põhjustada unetuid öid ka muudele loomadele peale kärbeste, kinnitab Philadelphias asuva Pennsylvania Ülikooli neurobioloog Amita Sehgal, kes värsket uurimust läbi viis.

“Ränk unetusehoog tähendab olukorda, kus inimesel on vajadus une järele, aga ta ei suuda uinuda,” selgitab daam. “Täpselt sama võib toimuda ka nende loomadega.”

Lühike eluiga

Tavalised kärbsed tukuvad umbes 12 tundi päevas, katkise unetusegeeniga putukad saavad aga hakkama vaid ühe-kahe tunniga. Erinevalt eksamiteks tuupivaist tudengeist ei pea mutantkärbsed aga kaotatud puhkuseaega tasa tegema.

“Neile magamist keelates ei võeta neilt midagi ära, sest tegelikult polegi algusest peale midagi võtta,” räägib Sehgal.

Ent unestloobujad kärblased peavad siiski maksma ränka hinda. Unetud päevad lühendavad eluiga ja rikuvad koordinatsiooni. “Eks meiegi, kui kannatame unetuse all, soovides ent suutmata magada, võime mõnikord veidi taaruda ja koperdada,” toob Sehgal võrdluse.

Jalgade tõmblemine

Teine kõrvalnäht võib geeni töö kohta olulisematki teavet pakkuda. Unetud kärbsed kipuvad eetriga uimastamisel refleksiivselt jalgadega vehkima — efekt, mis meenutab üht teist geenimutatsiooni, mis teadaolevalt rakkudevahelist sidet reguleerides unemustreid muudab.

Sehgal pakub välja hüpoteesi, mille kohaselt juhib unetusegeen ajurakkude töö pidurdumist, mis võibki olla uneseisundi põhiolemuse võtmeks. Kui unetusegeen õigesti ei tööta, saab närvisüsteemi talitlus põhjalikult häiritud — sellest ka lakkamatult tõmblevad jalad.

Muidugi ei muutu me igaöiselt täiesti ajusurnuks, kuid Sehgal usub, et uni saabub, kui väikese ent olulise hulga ajurakkude töö aeglustub.

“See on suur samm edasi uneuuringute alal,” rõõmustab neurobioloog Ravi Allada Illinois’s asuvast Loodeülikoolist (Northwestern University).

Temagi nõustub, et une juhtimiseks piisab vaid mõnedest ajurakkudest. Need võivad paikneda aju nn seenkehas (ld k corpora pedunculata), mis on oluline ka õppimise ja haistmismeele seisukohalt.

“Unetus imeb”

Allada ja Sehgal on mõlemad eraldiseisvalt võtnud sihikule just selle ajupiirkonna kui unekeskuse — laias laastus kattub see inimeste ajukoorega.

St. Louises asuva Washingtoni Ülikooli neurobioloog Paul Shaw nõustub, et sellised mutatsioonid nagu unetusegeen võivad selgitada une bioloogiat. Ta lisab aga, et ainuüksi tõik, et geenimutatsioon kärbse und lühendab, ei tähenda veel, et geen ise põhjustabki und.

Uurijad peaksid keskenduma ka teistele karakteristikutele, mida unepuudus mõjutab, näiteks õppimisvõimele, leiab ta.

“On’s tegu üliinimise või vaese unetu kärbsega? Mõelge Heath Ledgerile — unetus imeb,” ütleb ta, viidates noorele näitlejale, kes hiljuti suri, olles saanud üledoosi retseptravimeid, millest mõned pidanuks leevendama ta unetust.

Tõlkinud Mart Kalvet