Uurijate meelest ei tähenda see küll, et haruldaste keelte olukord oleks sedavõrd järsult halvenenud, pigem on mõju avaldanud täpsemate uurimismeetodite kasutamine, vahendab Eesti Päevaleht.

Sellegipoolest on maailmas 199 keelt, mida räägib kümme või vähem inimest. Nende hulgas on näiteks karaiimi keel kuue kõnelejaga Ukrainas ja wichita, mida USA-s Oklahoma osariigis räägib veel kümme inimest. Indoneesias elab neli lengilu keeles rääkijat. Umbes kolme põlvkonna jooksul on välja surnud enam kui paarsada keelt. Väljavaated on veidi paremad 178 keele osas, mida kõ­neleb kümme kuni 150 inimest.

Austraalia lingvist Christopher Moseley, kes juhtis atlase koostanud 25 eksperdiga töörühma, ütles AFP-le, et keelte poolest rikkad maad, nagu India ja USA, seisavadki silmitsi kõige suurema keelekaoga. Ka üks lingvistiliselt mitmekesisemaid piirkondi ehk Saharast lõunasse jääv Aafrika, kus räägitakse umbes 2000 keeles, kaotab neist selle sajandi jooksul kümnendiku.

Suurim arv ohustatud keeli – 196 – on Indias, USA-s on kadumas 192 ja Indoneesias 147 keelt. UNESCO skaalal on 538 keelt kriitilises ohus, 502 tõsises ohus, 632 kindlasti ohus ja 607 käekäik pole ohutu. Näiteks Paapua Uus-Guineas, mis oma 800 keelega on keelerikkaim riik maailmas, on neist ohus vaid 88.

UNESCO andmeil elavat Lätis veel viimane liivi keele rääkija. Kuid asi pole alati lootusetu. Näiteks ilmutab elavnemismärke korni keel ning liivi keele kohta tõdetakse, et seda taaselustavad noored luule kaudu. Viimati nimetatud keelte kõnelejate arvu määramisel tekibki sageli kü­simus, kui palju seda enam osatakse – täielikult keelt vallanud inimesed on mõnel puhul juba aastakümnete eest surnud.