Üllatavaid tõsiasju Jõuluvana põhjapõtradest
Põhjapõtrade hääbumine on kuum teema ka teiste jaoks peale Jõuluvana ja miljonite laste kogu maailmas, leiab LiveScience.
“Karibuud on põhjapoolsete ökosüsteemide normaalseks funktsioneerimiseks hädavajalikud,” ütleb mullu Kanada looduskaitseliidu Wildlife Conservation Society-Canada tegevdirektor Justina Ray. “Suurte territoriaalsete vajadustega puutumata loodusliku maastiku järele on need loomad lakmuspaberiks küsimuses, kas me suudame nende vajadusi kasvava surve tingimustes rahuldada.”
Siinkohal toome ära mõned faktid põhjapõtrade kohta, mis võivad teid üllatada (eriti viimane).
Nad on tegelikult karibuud. Põhjapõder ehk poro ja karibuu on tegelikult sama liigi (Rangifer tarandus) eri nimed. Põhjapõtrade all peetakse enamasti silmas kodustatud ja inimeste poolt karjatatud ning mõnikord saani ette rakendatud loomi. Taolised, metsikutest sugulastest väiksemat kasvu ja lühemate jalgadega porod elavad enamasti Skandinaavias ja Siberis. Siberis nimetataksegi karibuusid metsikuteks põhjapõtradeks. Looma suurus ja kaal sõltuvad soost ja vanusest; täiskasvanud karibuu ehk Põhja-Ameerika metsporo pikkus ulatub veidi üle meetri ja kaal 170 kilo isastel ning 90 kilo emasloomadel.
Nad on kiired. Ehkki karibuud ei lenda ja nende tavaline käimistempo on üsna aeglane, võivad nad teadlaste kinnitusel joosta kiirusega kuni 80 kilomeetrit tunnis. Kiskja lähedusest häiritud karibuu traavib, pea kõrgel ja maapinnaga rööpne ning enamasti lotendav saba õhus püsti. Kui teda taga ajama hakata, galopeerib ta kiiresti minema.
Nad läbivad väga pikki vahemaid. Rahvusvahelise looduskaitseühingu IUCN andmetel võivad karibuud rännata aastas ligi 5000 kilomeetrit, mis on seni dokumenteeritud maismaa-eluviisiga imetajate liikumisteedest kõige pikem. Põhjapõdra vee-eluline ametivend küürvaal hoiab 8000 kilomeetri pikkuse talvise ujumisretkega soojadesse paljunemisvetesse enda käes kõige pikema vahemaa läbimise rekordit imetajate hulgas.
Nad taluvad hästi külma. Sarvilised põhjapõdrad elavad Alaskas, Kanadas, Skandinaavias ja Venemaal, kus söövad tundrataimi. Sametise kasuka asemel katavad põhjapõtru õõnsad karvad, mis sulgevad endasse õhku ja kaitsevad loomi hästi karmide ilmastikuolude eest. Lisaks on nende vereringel eripära, mis ei lase põhjapõdra jäsemete jahedamal verel neelata soojust keha keskosa kuumaks köetud verelt.
Nad on vaiksed. Jõuluvana ei pea muretsema selle pärast, et ta põhjapõdrad (vähemalt need, kellel pole kuljuseid kaelas) lapsi üles ärataksid. Emased põhjapõdrad kalduvad suhtlema vaid esimestel suvekuudel pärast järglaste sündi, isased häälitsevad rohkem sügisesel innaajal. Kui nad muul ajal häält teevad, käib see järgmiselt: teadlased on leidnud, et isastel porodel on kaela sees suur õhupaun, mis võimaldab neil kuuldavale tuua kähedat-kõrisevat heli ehk armuhüüdu. Kähin peaks teisi isaseid eemale peletama, meelitades samas potentsiaalseid partnereid. Emasloomadel võimaldavad sarnased õhupaunad vasikatega suhtlemisel oma hüüdusid isikupärastada.
Jõuluvana saani ees on emased põdrad. Innaaja lõpus detsembri hakul langevad isastel põhjapõtradel sarved maha, emastele jäävad nende peenemad sarved aga terveks talveks pähe. Kui uskuda pealtnägijate ütlusi, veavad Jõuluvana ja tema kingikoormat talvetaevas just emased porod. Põhjus, miks Jõulumees emasloomad rakke pani, võib aga tulla sellest, et jõulude paiku pole isaste põhjapõtrade keharasvast järel palju üle viie protsendi — ülejäänu on nad innaajal ära kulutanud. Emased põdrad lähevad aga talvele vastu 50 protsendi keharasvaga. See looduslik isoleermaterjal, mille paksus võib laudjapiirkonnas olla üle viie sentimeetri, säilitab põhjapõtrade kehasoojust isegi temperatuuridel alla 40 miinuskraadi.
