Üllatav ent tõsi: koera või kassi ökoloogiline jalajälg on võrreldav auto omaga

 (69)
Üllatav ent tõsi: koera või kassi ökoloogiline jalajälg on võrreldav auto omaga
Seppo Turunen on uurinud Soome näitel kassi- ja koeratoidu keskkonnamõju: “Kui meie lemmiklooma toit – veised, sead, kanad ja teravili – toodetaks ainult Soomes, kuluks sellele hinnanguliselt peaaegu viiendik meie riigi põllumaast.Foto: Ylle Tampere

Helsingi ülikooli loomafüsioloogia dotsent Seppo Turunen soovitab kliimamuutuse pärast muretsejatel alustada üllatavast otsusest: loobuda tuleb oma lemmikloomast. Selgub, et ühe koera või kassi ökoloogiline jalajälg on võrreldav auto omaga.

Intervjuus Kodin Kuvalehtile ütles Helsingi ülikooli loomafüsioloogia dotsent ja endine Korkeasaari juhataja Seppo Turunen, et kliima kaitsmist tuleks alustada lemmikloomast loobumisega.”Koera omamine on isekas, me ei kohtle oma lemmikloomi nii hästi kui arvame”

Koer on inimese meelelahutaja

Soomes on 700 000 koera, Eestis tõenäoliselt mitusada tuhat: kuna täpne statistika puudub, ei tea keegi, kui palju neid tegelikult on.

Seppo Turunen soovitab koeraomanikul järele mõelda, miks tal lemmikut vaja on. Kas lihtsalt sellepärast, et see on moekas? Nn taskukoerte arv on linnades plahvatuslikult kasvanud, avatakse isegi koeretekohvikuid.

Koeraomanikke, kes saavad ilma lemmikloomata hakkama, on tõneäoliselt päris palju. Väga sageli on koera omamine isekas, isegi kui see nii ei tundu.

Koerad tekitavad meile meeldivat tunnet. Neid on mõnus sügada ja nad ei punni vastu. Koer on imeline näide tingimusteta armastusest: nad on nõus tegema trikke, meid tõlgendama, täitma meie soove. Vaid vähesed on oma elu jooksul teinud tööd, valvanud, abistanud vaegnägijaid jne.

Seotud lood:

Teisisõnu on koertest on saanud inimese meelelahutajad: “Peame iseenesestmõistetavaks, et koer naudib lemmikloomaks olemist, kui enda arvates oleme ta eest hästi hoolitsenud,” kõneleb teadlane.

Koera koht ei ole linnas

Teenistuskoeri kõrvale jättes ei ole koera koht linnakorteris ega linnas üldisemalt. „Me ei kohtle oma koeri nii hästi, kui arvame ja nagu peaksime. Linn ei sobi koera elukeskkonnaks. Keskküttega kodudes on kuiv õhk, ruumid on väikesed ja liikumine piiratud. Loom peab sageli suurema osa oma päevast veetma üksi,” selgitab Turunen.

Rootsis on sekkutud üksi olemise kannatustesse ja seadus keelab jätta koera üksi rohkem kui kuueks tunniks. Soomes vastutab omanik selle eest, et koer ei hauguks ega segaks kaaskodanike rahu.

Kolmandik Soome koertest on paksukesed, ka meie tänavatel kohtab tihti hingeldavaid ja vaevaliselt edasi liikuvaid loomi.

Koerad on liigtoidetud ja toidu koguste soovitused on liiga kõrged, omanikud toidavad oma lemmikuid samuti kui iseennast: lasevad neil igavusest süüa, viskavad maiuspalu.

Mitmed moekad koeratõud kannatavad ka aretusest tingitud terviseprobleemide pärast. Inimese edevusest on sündinud tõud, kus ainsaks valikukriteeriumiks on koera põnev välimus.

Olgu või näitena toodud brabandi grifoon, Belgia kuninglik õuekoer, maailma pisim jahikoer, kes on aretatud rotte ja hiiri püüdma ent tänapäeval ülipopulaarne “taskukoerake”.

Selle kuningliku ajalooga koeratõu esindajatel on tihti raske hingata, sest nende ninake oleks justkui panniga sisse taotud, ikka selleks, et sõbralik loomake saaks inimesele otse otsa vaadata.

Lugu jätkub SIIN