Ülekaalu vastu aitab puhkus mägedes

Värske uurimus paljastab sundimatu kaalukahandamise saladuse: viibige mõnda aega suurtel kõrgustel. Juba nädalasest puhkusest mäestikus võib olla abi istuva eluviisiga inimesele, isegi kui süüa, palju tahtmist on, ning füüsilise koormusega end mitte sugugi vaevata.

Juba ühest 1957. aastal läbi viidud uurimusest selgus, et suurtel kõrgustel kaotavad kaalu loomad, ning et kõrgmaa-elanike jaoks on kaalu langemine ammu tuttav fenomen, ent toonase teadustöö uurimisalusteks olid väga heas vormis mägironijad ja suusatajad.

Rasvunud ja ülekaalulisi inimesi vaevab väga suurtel kõrgustel aga tihti kõrgustõbi ehk kõrgustekkene anoksia, millega kaasnevad südame- ja peapööritus ning isegi südamerabandused. Seega otsustasid Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikooli uurijad selgitada välja, kuidas taluvad ülekaalulised inimesed suhteliselt mõõdukat kõrgust — 2600 meetrit üle merepinna, vahendab PhysOrg.

20 eranditult meessoost, keskmiselt 56-aastast katsealust keskmise kehamassi indeksiga 34 kuulusid diabeedi-, rabanduste ja südamehaiguste riskirühmadesse. Kõiki mehed, kes muidu elasid Münchenis, mis asub 530 meetrit merepinnast kõrgemal, majutati nädalaks uurimisjaama, mis paikneb Saksamaa kõrgeima mäe Zugspitze 2962 meetri kõrgusel asuvast tipust vaid 300 meetrit allpool.

Härradele anti voli süüa ja juua, mida süda soovib, ning peale rahuliku jalutamise jaama ümbruses keelati neile igasugune füüsiline treening. Uurimisrühm pidas arvet katsealuste kaalu, kaloritarbe, ainevahetuse intensiivsuse ja hormoonide taseme üle enne katset, katse vältel ja kuu aega pärast katset.

Uurimisrühma juht Florian J. Lippl ütleb, et katsenädala vältel sõid katsealused keskmiselt 730 kalorit vähem kui enne mägedesse tulekut, ning kaotasid keskmiselt 1,6 kilo. Kuu aja vältel pärast eksperimenti olid katsealused keskmiselt juurde võtnud 0,7 kilo, kuid põletasid seejuures endiselt veidi rohkem kaloreid kui enne mäestikukülastust.

Lippl ütleb, et söögiisu pärssiva leptiini-nimelise hormooni tasemed tõusid kõrgustes veedetud katsenädala jooksul, samas kui näljahormoon greliini tasemed jäid muutumatuks, mis tähendas, et katsealused olid katse vältel vähem näljased. Samuti oli suurel kõrgusel kiirem nende ainevahetus, mis tähendas, et nad põletasid rohkem kaloreid, mis koos väiksema kaloritarbega põhjustaski kaalu alanemise.

Ajakirjas Obesity avaldatud uurimuse tulemused on siiski esialgsed. Kogumata jäid andmeid selle kohta, kas kaalukaotusega kahanes rasvkoe, vee või lihasmassi osakaal, samuti puudus kontrollrühm. Teadlased kavatsevad uurimuse järgmises faasid kasutada baasina mõnd kõrgemat mäge Itaalias.

Üks mäestikus kaalu kaotamise idee miinuseid seisneb tõigas, et vaid kuu aega hiljem olid katsealused tagasi saanud kolmandiku kõrgustes kaotatud kaalust. Teised uurimused on näidanud, et pärast umbes pooleaastast elutsemist kõrgetes piirkondades taastub endine söögiisu. Teiseks võimalikuks miinuseks on potentsiaalsed tervisekahjustused, mida suurtes kõrgustes viibimine ülekaalulistele põhjustada võib, sest nood on altimad südamerabandustele ja muudele tõveilmingutele.