Sellenädalane küsimus: Miks pääseb niiskus tühjalt seisvasse majja sisse, aga välja enam ei pääse?

Vastab: Tallinna Tehnikaülikooli Ehituse ja Arhitektuuri instituudi professor Targo Kalamees.

Ruumiõhu niiskusest rääkides tuleb eristada õhu veeaurusisaldust ehk absoluutset niiskus ja õhu suhtelist niiskus. Suhteline niiskus võrdub õhus veeaurusisalduse ning antud temperatuuril ja rõhul õhus maksimaalselt võimaliku ehk küllastava veeaurusisalduse suhtega. See niiskuse protsent, mille juures õhk enam niiskemaks ei lähe, on suhteline niiskus 100% ehk küllastunud veeaur.

Mida kõrgem on õhu temperatuur, seda rohkem mahub õhku veeauru. Sama veeaurusisalduse korral on kõrgema temperatuuriga ruumis suhteline niiskus madalam (ruumide ülekütmine suurendab madala niiskustaseme probleeme). Õhu temperatuuri langemisel hakkab suhteline õhuniiskus seega suurenema. Niiskuse aistinguvõime on inimesel väga nõrk, tajudes vaid väga kuiva keskkonda (naha ja limaskestade kuivamine) või väga niisket keskkonda (inimene higistab kergemini, kõrgetel temperatuuridel suureneb ülekuumenemise probleem).

Tavalises elamus sõltub siseõhu veeaurusisaldus:

- Välisõhu veeaurusisaldusest. Talvel varieerub välisõhu veeaurusisaldus vahemikus 1-5 g/m³ ja suvel 8-13 g/m³. Kuigi talvel on õhu veeaurusisaldus väiksem, on õhu suhteline niiskus suurem madalama temperatuuri tõttu. Inimene tajub kaudselt pigem õhu suhtelist niiskust.

- Õhuvahetusest ruumides (normaalne õhuvahetuskordus eluruumides on 0,6 õhuvahetust tunnis ehk siseõhk ruumides vahetub kiiremini kui iga kahe tunni tagant).

- Niiskustootlusest siseruumides sõltudes peamiselt inimese elutegevusest:

  • Inimeste higistamine sõltuvalt kehalisest aktiivsusest 40-300 g/h, keskmiselt 55 g/h
  • Vannis käimine 300 g
  • Duši all käimine 900-1300 g/h
  • Aurumine avatud vee pinnalt 40-100 g/m2h
  • Toidu valmistamine 600-1500 g
  • Toataimed 7-20 g/h
  • Märja pesu kuivatus 20-100 g/h/kg kuiva pesu
  • Tsentrifuugitud pesu kuivatus 10-50 g/h/kg kuiva pesu


Niiskust satub siseruumidesse ka piirdetarinditest kuivamise teel. Näiteks kui vanas talumajas on muldpõrand või pinnasele valatud betoonpõrand, siis kuivab sealt siseruumidesse pidevalt niiskust. Samal põhjusel kuivab siseruumidesse niiskust keldriseintest, kui see pole pinnasest veetõkkega eraldatud.

Tühjalt ja kasutult seivas majas pole küll inimtegevusest tulenevat niiskustootlust, aga materjalidest väljakuivav niiskus on ikkagi olemas. Tühjalt ja kasutult seisvat maja ka ei õhutata ega ventileerita. Kui niiskustootlus on suurem, kui õhuvahetusega ruumist välja viidava niiskuse kogus, siis hakkab õhu veeaurusisaldus suurenema. Kui pärast suvist kasutust maamajast või suvilast kolitakse välja langeb ka temperatuur ja suhteline niiskus tõuseb. Suhtelise niiskuse tõustes muutub elukeskkond mikroorganismidele (tolmulestad, hallitus, bakterid) sobivamaks. Toatemperatuuril on puidu pinnal hallituse kasvuks vajalik õhu suhteline niiskus ³75 – 80%. Madalamatel temperatuuridel on hallituse kasvuks vaja kõrgemat niiskust. Piirdetarinditel või sisustusel kasvav hallitus ongi kõige sagedasem põhjus, miks vanasse, tühjalt seisvasse, majja sisse astudes tunneme nn. „vana maja lõhna“.

Vaid suvise kasutusega elamute liigniiskuse probleeme saab vältida ruumide kütmisega sügisel ja kevadel. Ruumitemperatuuri võib juhtida välistemperatuuri järgi, hoides siseruumi 3-5 kraadi soojema, kui välisõhk. Talve miinuskraadidel ei ole hallituse arenguks sobivad tingimused ja hallituse vältimiseks ruume kütma ei pea. Talvel külmalt seisnud ruumi on kevadel hea ette kütta, enne kui neid õhutada välisõhuga. Madala temperatuuriga ruumide õhutamisel välisõhuga peab olema ettevaatlik. Kui kevadel on välisõhu veeaurusisaldus suurem talvest jaheda ruumiõhu küllastussisaldusest, siis veeaur kondenseerub. Veeauru kondenseerumist näeme jahedale pinnale tekkivate veepiiskadena.

Saada julgelt ka oma küsimus e-postiaadressile forte@delfi.ee või esita see Forte Facebooki lehel sõnumina.