Viimastel kümnenditel on süvakosmose uurimiseks rakendatavate sondide energiallikana kasutatud peamiselt tuumapatareisid. Plutooniumi lagunemisel vabanevat soojust kasutatakse termoelektrilise efekti läbi elektrienergia tootmiseks nii Cassini, New Horizons'i kui ka Voyager'i sondidel, vahendavad ERR-i teadusuudised.

1980. aastate lõpus hakkas kosmoseprogrammi kimbutama aga tõsine probleem. USA hakkas plutooniumi tootmiseks vajalikke rajatisi järjest lammutama. Abi otsiti venelastelt, ent mõni aeg hiljem katkestasid viimased tehingu. NASA viimased plutooniumivarud kulusid hiljuti Marsil maandunud Curiosity aatomipatareide valmistamiseks.

Kuigi 2011. aastal tehtud 7,7 miljoni euro suurune investeering peaks pikemas perspektiivis hädavajaliku elemendi nappust leevendama, hakati olukorra mõjul otsima alternatiivseid lahendusi. Los Alamose laboratooriumis läbiviidud katsetuses võeti eeskuju 1963. aastal samas uurimisasutuses väljatöötatud 'soojustoru' lahendusest. Viimases kasutatakse reaktori sisemusest soojuse väljapoole transportimiseks suletud torusid. Viimased kütavad omakorda gaasi, mis paisumisel kolbi liigutab ja seeläbi sealt edasi elektrienergiat toodab.

Lahenduse eeliseks on liikuvate osade puudus, mis aastakümneid vältavate missioonide puhul ülioluliseks teguriks on. Eksperimendi käigus toodeti üksiku Stirlingi mootori abil 24W jagu energiat. Enamike süvakosmose sondide energiatarve on viimasest ligikaudu 25 korda suurem, misläbi võtab praktilise lahenduseni jõudmine veel aega. Ent samas tasub märkida, et antud eksperimendi puhul kulus kontseptsioonist esimese prototüübini jõudmine aega vaid pool aastat.