Üks võimalus on ehitada tuuleparke merre, mida praegu tehakse põhiliselt ranniku lähedastes madala veega paikades, kus vee sügavus ei ületa 50 meetrit, vahendab Novaator.

Kuid rannikust kaugemal on tuulekiirused suuremad, kas sinna oleks mõttekas tuulikuparke ehitada?

Californias Berkeley’s asuva firma Marine Innovation&Technology arhitekt Dominique Roddier pakub alternatiivina välja lahenduse: turbiine tuleks ehitada ujuvatele platvormidele.

Koos kolleegidega avaldas ta äsja tasuvusuuringu ühe sellise ujuva tuulikuplatvormi kohta, millel nimeks WindFloat (Tuuleujuk).

Katsetustes oli töös 1:65 mõõtkavas mudel, mis põhineb gaasi- ja naftaplatvormide ehituses kasutatud lahendustel. Arvutuste järgi peaks selline platvorm olema piisavalt stabiilne, et kanda pardal 5 megavati võimsust tuulikut, mis on praegu toodetavate tuulikute võimsuse lagi.

Selline tuulik oleks 70 meetrit kõrge ning rootorite tööpiirkond võrreldav jalgpalliväljaku pindalaga. Elektrit toodab selline tuulik ühe väikese linna tarbe jagu.

Roddieri sõnul on järgmiseks sammuks prototüübi ehitus, mis võimaldaks välja arvutada, kui suured on sellise tuuliku ehitus- ja ülalpidamiskulud ning selle põhjal saab hakata kokku panema tasuvusmudeleid. Firmaga Energias de Portugal koostöös ehitatav prototüüp peaks avamerele jõudma 2012. aasta suveks.

Artikkel ilmus ajakirja Journal of Renewable and Sustainable Energy viimases numbris.